Populaarteaduslike raamatutega on mul segased suhted. Ma ei orienteeru selles žanris eriti hästi ja seetõttu tuginen lugemisotsuse tegemisel teose esteetilistele omadustele ja tagakaanel asuvale kümnelauselisele ülevaatele. Samas säilib mus pea kogu lugemise vältel teatav skepsis, kuna ma üldiselt ei tea autorist suurt midagi ja siis ei tea alati, kas jääda teda uskuma või mitte. Samasugused segased tunded jälitasid mind ka Dan Ariely "Predictably Irrationali" lugedes. Seekord läks küll kõik natuke lihtsamalt, kuna raamatu kinkis mulle jõuludeks kaasblogija Janika ja seetõttu ei tekkinud vähemalt küsimust, kas seda lugeda või mitte.
Esmamulje oli üsna paljulubav, sest raamatu kaaneümbris on kena ja katsumisel peaaegu naudingut pakkuv. Põhimõtteliselt ei tohtinuks kahtlustavalt suhtuda ka autori kompetentsi, sest Dan Ariely evib kaht doktorikraadi, õpetab nii MIT-s kui Duke'i ülikoolis ja on esindatud ka ted.com-is. Olgu skepsisega kuidas on, käsitletav teema tundus mu jaoks vägagi huvitav, kuna ratsionaalsus pole mu kõige tugevam külg ja ma tean, et pole põhjust selle üle just eriti uhke olla. Ariely esindab sellist majandusteaduse ja psühholoogia piirialal asuvat koolkonda nagu biheivoristlik ökonoomika (behavioral economics või judgment and decision making (JDM)). Kui inimesi käsitletakse üldiselt nii tavaelus kui teadustes ratsionaalsete olenditena, siis biheivoristlik ökonoomika võtab majandusteadusele appi psühholoogia ja püüab näidata, et inimesed pole mitte ainult kohati irratsionaalsed, vaid et need irratsionaalsusepuhangud on ennustatavad ja korduvad. Paralleelselt irratsionaalse käitumise jälgimisega uuritakse ka neid otsustamisprotsesse, mis sellist käitumist põhjustavad. Kui aga teada saada ja teadvustada, miks neid potentsiaalselt kahjulikke otsuseid tehakse, on juba lootust edaspidi paremini otsustada. Sellele siis Ariely ja ta kolleegid keskendunud ongi.
Kõnealuse teose iga peatükk kolmeteistkümnest põhineb mingil eksperimendil, mille tulemused kantakse üle olukordadele päriselus, andes nii lugejale juhised omaenda otsuste ja valikute analüüsimiseks ja ehk ka parandamiseks. Lugejale selgitatakse muuhulgas:
- miks pole alati mõttekas erutuda, kui kusagil midagi tasuta antakse (miks passida tükk aega järjekorras, et tasuta muuseumi pääseda, kui selle ajaga võiks midagi palju nauditavamat teha või miks osta 3 paari odavaid ja kehvi sokke, kui sama raha eest saaks ühe paari, mis ostja vajadustele päriselt vastaks);
- miks saab inimesi asjade eest suvalisi hindu maksma panna (näiteks kui turule tuleb mingi uus toode, ütleme, 400$ maksev leivaküpsetusmasin, siis võib see tunduda kallis ja mõttetu, aga kui sama tootja toob varsti turule väiksema, aga 100$ maksva analoogse tootega, tundub see eelmise küpsetiga võrreldes järsku nii soodne, et seda ei saa kuidagi ostmata jätta, kuigi tegelik vajadus selle järele puudub endiselt);
- kuidas rahulikus olekus teeb inimene täiesti ratsionaalse otsuse, aga hirm, viha või erutus rikuvad kõik ära ja mõistlikkusest on asi järsku kaugel (näiteks mitteerutunud katsealustest meestudengitest oli vaid 5% valmis seksi saamise eesmärgil kohtamisel naise joogi sisse narkootikumi poetama, kui samad katsealused aga masturbeerimisega paralleelselt küsimustikule vastasid, tundus sama teguviis juba 26%-le vastuvõetav);
- miks inimesed ei suuda pensionipõlveks raha säästa või tähtaegadest kinni pidada, miks kallim aspiriinitablett töötab näiliselt paremini kui odavam, miks varastatakse ühika külmkapist võõrast limonaadi, aga mitte sinna jäetud sularaha jne.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid