The Empty Page: Fiction inspired by Sonic Youth


Olgem ausad, ma ei ole suurem asi Sonic Youthi fänn. Kunagi keskkooli ajal üritasin vist neid kuulata, aga siis ei suutnud nad mulle piisavalt kõrva jääda ja sinna paika see meie suhe jäigi. Samas on minu arust väga huvitav näha, kust kirjanikud ja kõikvõimalike kujutavate kunstide või tegelikult misiganes valdkonna inimesed oma insipiratsiooni saavad. Kuidas ühe inimese töö (või antud juhul ühe bändi looming) nii paljudele teistele tõukejõuks ja insipiratsiooni allikaks olla võib. Ja siis nende inimeste teod ja tulemused juba kolmandaid mõjutavad jne. Muusika on kõikvõimalike tšakrate avamiseks minu arust ideaalne vahend. Piisab mingist meloodiast, rütmist, ühest sõnast, paarist lausest, loo sõnumist, et inimese peas midagi liikuma panna. Muidugi kui on tegemist inimesega, kel on muusikaga mingi emotsionaalne side. Päris hämmastav, kuidas mõni lugu suudab oma lühikese kestuse jooksul luua kuulajas nii erinevaid maailmu, tuua välja nii erinevaid tundeid ja maalida erinevaid pilte, stseene. Need elamused on nii tugevad, et neid saab teistesse vormidesse üle kanda. Kuulajas talletunu võib vormida mingiks kujutava kunsti vormiks, mis kannab endas sama sõnumit ja aurat. Kurat võtku, ma olen isegi koodi kirjutamisel saanud muusikast inspiratsiooni, rääkimata siis ilukirjanduslike teoste loomisest. Ühesõnaga, ma tahan öelda, et see on geniaalne - anda välja selline kogumik eri autorite poolt kirjutatud lühilugudest, mis kõik on inspireeritud ühe bändi loomingust. Miks sellist asja rohkem ei tehta? Või siis pigem - miks ma selliste raamatute otsa tihemini ei satu?

Kogumik koosneb 21st lühiloost, mis kõik on inspireeritud mingist Sonic Youthi loost. Igat teost juhatab sisse ka lühike kirjeldus autori suhtest (või mõnel juhul suhte olematusest) selle bändiga. Lugemise kõrvale soovitan kuulata või vaadata ka Sonic Youthi ennast. Hakkavad jooksma huvitavad seosed lühijuttude, laulusõnade, videote, bändiliikmete ja autorite enda vahel. Aga jah, päris hulluks ka ei tasu end ajada. Mõned lood on väga head ka ilma taustateadmisteta.

What I like about Sonic Youth is that they like to rip it apart and put it back together again.
-J Robert Lennon

Unlike most of the authors in this book, or the majority of you reading this right now, I actually don't know all that much about Sonic Youth. I love them in theory, of course. Who doesn't? But when it comes down to practicing that love, I find I never really got around to it. I know that makes me horribly uncool person, but being uncool has been my cross to bear for quite some time now, so I'm used to the pity.
-Scott Mebus

Sonic Youth does to songs what I want to do to stories: pull back the plot, ups the gurgle and squawk.
-Shelley Jackson

Sonic Youth? Wow. Where do I start? Well, I was high a lot, that' s what I remember from those days. My own band, PissStain, had just broken up for the fourth time and I spent most of my time studying for my M-CATS. In March, I was hit by a rickshaw.
-Jess Walter

Kogumiku sissejuhatuse on kirjutanud üks bändi asutajaliikmeist Lee Ranaldo. Koostajaks Peter Wild.

Postita kommentaar

6 Kommentaarid

  1. SYl on häid ja halvemaid aegu, algusaeg on ikka sulapuhas taevamanna (esikust kuni BMRini - otsi juutuubist nt "blood on brighton beach" kontserti, sellise laivi kuulamiseks oleks nõus väga palju loovutama), siis 1986-1992 on esimene igavus ehk flirt kommertsiga; 1995 on briljantne WM ja sellele järgnev Echo Canyoni stuudiotöö (1000leaves, syr-seeriad, nycgf), alates Murray'st on pigem soovitav kuulata eriprojekte (a la SYR 6-8) või soolokaid (text of light, diskaholics anonymous trio jne; Gordoni soolokaid pole suurt jälginud).

    aga jah, j'accuse ted hughes, mis muud öelda.

    VastaKustuta
  2. Tsitaatide autorite nimed on jumala tundmatud. Sa teadsid neist kedagi?

    VastaKustuta
  3. ei, tundmatud.
    pole viimasel ajal suurt süüvinud sellesse maailma, seetõttu raamatki huvitav üllatus.

    brett easton ellis on "glamoramas" nt maininud soonikuid, ja ehk veel mõnes ellise raamatus.

    ja lüürikas on ülivingeid tsitaate, kui hakata meelde tuletama, uh-huh, hakka või kuulama hetkel.

    VastaKustuta
  4. aga b.e. ellis pole muidugi näitaja, sest noh, keda ta ei mainiks.

    VastaKustuta
  5. Aitäh, Leo, selle ülevaate eest. Ma juba olen natuke rohkem uurinud SY loomingut, aga ma usun, et su soovitustest tasub kinni hakata, sest tundub, et ise olen ekselnud selles 1986-1992 vahemikus.

    Nende lugude autorid on tõesti enamasti tundmatud. Raamatu lõpus on tegelikult iga kirjaniku kohta väike lühikokkuvõte ja sealt jäi mulje, et pigem on tegemist inimestega, kes kirjutamisega rohkem hobikorras tegelevad. Mis muidugi ei tähenda seda, et nende kirjutatud lood nigelad oleksid.

    VastaKustuta
  6. Heh, rõõm abiks olla...
    Ise soovitaks taasalustada "Washing Machine'ga", alates 4. loost on see huvitav narratiiv, tõeliselt vägevad Gordoni laulud (washing machine, little trouble girl, panty lies), ja muidugi lõpueepos.

    "Bad Moon Rising" väga hea algusaja plaat, ehe tumedam pool (lood moodustavad ühtse voo, eriti mõnus kuidas "ghost bitch" areneb edasi "i'm insane'ks"; ja muidugi plaadi lisalood).

    "NYC ghosts and flowers" on väga hea... "1000 leaves" nõuab süüvimist, plaadi lõpulugu on briljant.

    No mis siin ikka jutustada, ei taha kuulmist ära rikkuda.

    VastaKustuta