Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Eestivene kirjandus on minu jaoks ikka päris tundmatu maa. Siiani olin teadlik vaid Igor Kotjuhi eksistentsist, Filimonovist polnud mitte midagi kuulnud. Oma osa on siin kindlasti sellel, et veits raske on jälgida kirjandust, mida tehakse sulle arusaamatus keeles. See selleks. Õnneks lugesin loteriist (( 1 ), ( 2 )) intervjuud Filimonoviga ja olin sunnitud samal päeval raamatukokku minema. Kuna raamat on trükitud meeldivale paberile, koosneb vaid 158-st leheküljest ja on muidu kaasahaarav, oli rõõm üürike, sest järgmiseks päevaks oli raamat läbi loetud. Vaimustuse pikendamise mõttes sundisin ühe ligimese seda lugema ja lisaks ostsin kaasblogija Janikale hilinenud sünnakingi "MEGT"-i näol. Samas on raske välja tuua, miks ma sellest teosest niiviisi vaimustusin. Võib-olla on üheks põhjuseks (tõenäoliselt alusetud) eelarvamused, mis mind üldiselt kohalikust noorautorite loomingust eemale on hoidnud. Näiteks et nagunii on tüütu ja piinlik. Aga näe, "MEGT" ei olnud kumba

Oma südames tahaksin ma tegelikult praegu Heinrich Böllist kirjutada, kuna pärast paariaastast hoovõttu olen lõpuks kaks ta teost läbi lugenud ja kolmas on pooleli ning ma olen täiesti vasikavaimustuses! Paraku pole selleks hetkel õiget meeleolu, kuid ehk õnnestub Böll ette võtta pärast ta suurteose „Grupipilt daamiga“ lõpetamist. Õnneks on hetkel põhjust taasvaimustuda Paul Aristest, kuna ligi kuu aega tagasi ilmus „Eesti mõtteloo“ sarjas artiklikogumik „Sõnalaenulõbu“, mis koondab akadeemik Ariste töid sõnade päritolu selgitamise vallast. Teose 559-lt leheküljelt leiab üle 60 artikli (olgugi, et Ariste jaoks oli etümologiseerimine vaid „muu töö kõrvaliseks lõdvestushüppeks“ (lk 9)), mis käsitlevad nii laen- kui murdesõnu, sekka veel koha- ja pärisnimesid. Kuna tutvustatavad sõnad on eesti keelde tulnud nii alam- kui ülemsaksa, heebrea, rootsi, eestirootsi, vene, läti ja mustlaste keelest, lisaks teistest soome-ugri keeltest ja Eesti (või eesti?) murretest, siis võite ette kujutada, k