Eestivene kirjandus on minu jaoks ikka päris tundmatu maa. Siiani olin teadlik vaid Igor Kotjuhi eksistentsist, Filimonovist polnud mitte midagi kuulnud. Oma osa on siin kindlasti sellel, et veits raske on jälgida kirjandust, mida tehakse sulle arusaamatus keeles. See selleks. Õnneks lugesin loteriist ((1), (2)) intervjuud Filimonoviga ja olin sunnitud samal päeval raamatukokku minema. Kuna raamat on trükitud meeldivale paberile, koosneb vaid 158-st leheküljest ja on muidu kaasahaarav, oli rõõm üürike, sest järgmiseks päevaks oli raamat läbi loetud. Vaimustuse pikendamise mõttes sundisin ühe ligimese seda lugema ja lisaks ostsin kaasblogija Janikale hilinenud sünnakingi "MEGT"-i näol.
Samas on raske välja tuua, miks ma sellest teosest niiviisi vaimustusin. Võib-olla on üheks põhjuseks (tõenäoliselt alusetud) eelarvamused, mis mind üldiselt kohalikust noorautorite loomingust eemale on hoidnud. Näiteks et nagunii on tüütu ja piinlik. Aga näe, "MEGT" ei olnud kumbagi. Olid hoopis kolm toredat ja lõbusat lookest. Toimusid eluliselt tavalised olengud, mis muundusid õhtu edenedes vähem või rohkem ebatavaliseks. (Kuigi elus on see päriselt ju üsna harilik asjade käik.) Sekka on pikitud väikesed vahemärkused autorilt stiilis "Erutav passaaž, kas pole?" või "Näe, jällegi rikkusin ma kõik ära. Ma rikun alati kõik ära. Ma ei kavatsenud endast rääkida. Aga räägin ju.". Viimasele erutavale passaažile järgnes veel näiteks ligi kümme rida vaba ruumi, kuhu autor palus lugejal kirjutada, milline ta on ja kuidas elab. Lisaks sellisele metatasandile on teoses kindlasti ka mitmeid süvatasandeid, aga nendesse ma paraku ei sukeldunud (huvilised lugegu Vikerkaart). Keskendusin lihtsalt teksti ja loo nautlemisele ja jäin niigi rahule.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid