Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Kas suurem ajaraisk on lugeda tõeliselt halbu raamatuid või tõeliselt suvalisi raamatuid, mille lugemise järel ei tule autori nimigi õieti meelde ja ega tegelikult ei huvita ka? Täna tundub mulle, et need suvalised teosed on mõttetumad. Nagu näiteks Paolo Giordano "Algarvude üksildus". (Mõttetu on muidugi siinkohal täiesti subjektiivne hinnang.) Teos kujutab kahe inimese, Alice ja Mattia kujunemislugu. Mõlemad elavad lapsepõlves läbi mingi trauma, mis nende kogu ülejäänud elu mõjutab. Alicest saab anorektik ja Mattiast matemaatik, kusjuures mõlemad ei paista siia maailma ja inimeste sekka kuidagi sobivat. Nende teed lähevad kord lahku, kord kokku, aga kokkuvõttes on nad Mattia meelest nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Kõlab hästi? Jätkakem siis mu etteheidetega. Kuna üks peategelastest on matemaatik, on teosesse pikitud metafoore ja heietusi, mis on seotud matemaatikaga. Näiteks on Mattia keset sotsiaalselt pingelist olukorda, aga mõtiskleb s

"Üsna meel on paha," oleks võib-olla öelnud K. A. Hermann, kui ta oleks Rahva Lõbu-lehte artikli kirjutanud ja keegi selle tuuri oleks pannud. Mina näiteks kirjutasin üks päev Tuula-Liina Varise raamatust "Kilpkonna ja õlgmarssal" välja umbes 25 mõttetera ja tsitaati, mis mulle lugedes kuidagi silma torkasid ja mille põhjal ma oma postituse tahtsin kirjutada. Paraku tegi Blogger mulle tünga ja järgmisel hommikul vaatas mulle vastu mingi ammune mustand, mitte varasem kirjapandu. Nii et meel oli üsna paha. Aga sain üle ja ei hakanud veel jooma selle pärast (Saarikoski oleks seda teinud, ma arvan, K. A. Hermann vist mitte). Ajakirjanik Tuula-Liina Varis oli aastatel 1967–1975 abielus kirjaniku Pentti Saarikoskiga (1937–1983). Nende ühisest elust see raamat räägibki. Teatavasti oli Saarikoski geenius, kes kirjutas nii luulet kui ka proosat ning tõlkis soome keelde näiteks James Joyce’i, Henry Milleri, Philip Rothi ja Saul Bellow teoseid. Mida rohkem ma Tuula-Liina

Mulle meeldib lugeda lasteraamatuid, mis erinevad neist, mida ma lapsena lugesin või mida mulle ette loeti. Minu mäletamist mööda ei tegeletud neis igapäevaste ebameeldivate olukordadega, mis päriselus ette tulevad. Tänapäeva lasteraamatutes on seda rohkem. Meenub Anti Saare "Kuidas meil asjad käivad", milles näiteks isa veits kauaks õlut jooma jäi, nii et ema hommikul üsna pahane oli (õigluse huvides olgu mainitud, et seal oli mingi situatsioon ka napsutava emaga). Ulf Nilssoni kirjutatud ja Eva Erikssoni illustreeritud "Vanaema raha" tegeleb lapse vaatenurgast dementsuse teemaga. Raamat algab lühikese eessõnaga, milles räägib autor lugejale oma kogemusest dementsete lähedastega. Teose peategelane on koolieelikust poisslaps, kes vahel vanaema hoida on. Ükskord juhtus aga, et vanaema käitus kuidagi imelikult. Miks vanaema mind enam ära ei tunne? Miks ta selline imelik on? Ma tahan, et ta oleks jälle normaalne. Aga ei, vanaemal katus sõidab ning tal tuleb mõte

Melissa Mohr on ameerika kirjandusteadlane, kes on maha saanud raamatuga vandumisest ja selle ajaloost. Teoses käsitletakse vandumist inglise keeles, kuigi ots tehakse lahti ladinaga, kust paljude nähtuste põhjusi otsida võib. Kuigi autor on ameeriklane, jäi temast lugedes pigem mulje kui britist, kuna briti inglise keelt käsitles ta põhjalikumaltki kui ameerika oma. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, kuna oma PhD sai ta inglise kirjanduse vallas. Kuid mis tast ikka rääkida, asugem raamatu sisu juurde. Alaealistel palun eelnevalt vanema või hooldaja nõusolek muretseda, kuna siin võib asi üsna ropuks minna. Alustagem sellest, et ma polnuks seda teost lugenud, kui TLÜ Akadeemilise raamatukogu riiulis poleks sel olnud juures silti "UUS!". Provokatiivne pealkiri pälvis mu tähelepanu ning pärast põgusat lehitsemist tõin selle omale koju. Siinkohal vabandan nende ees, kes seda vahepeal laenutada oleks tahtnud. Ma tõesti ei plaaninud seda neli ja pool kuud enda käes hoida, aga