Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"

Andrus Kasemaa viimast proosateost "Minu viimane raamat" lugema asudes olin valmis järjekordseks autobiograafiliseks ja sisemaiseks Poeedirahu laksuks. Aga võta näpust, minategelane on hoopis Andrease-nimeline ja tegevuspaik saar keset Läänemerd. Andreas on kusagil jumalast hüljatud saarel pudeliposti ootamas. Kunagi olevat saarele jõudnud Rootsi tüdruku Sigridi kiri. Sellest piisab, et Sigridist saaks Andrease idée fixe . Süütutest väikestest mõtetest kasvab mõte-mõttelt täiesti fantastiline nägemus nende armastusest ja kooselust sellel väikesel saarel. Nad vaataksid mööduvaid laevu ja nende lapsed saaksid nende järgi nimed, nad elaksid kõigest, mida meri kaldale uhub ja kõik oleks lihtsalt nii romantiline ja ilus. Lugejana läksin selle helge hullu mõtiskeluga nii kaasa, et vahepeal ehmatasin, kui meenus, et see kõik on väljamõeldis. See on väljamõeldis isegi selles raamatus, mis on juba ise väljamõeldis. Tagantjärele meenutab see sündmustik olukorda, kus väike valepa