Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Andrus Kasemaa viimast proosateost "Minu viimane raamat" lugema asudes olin valmis järjekordseks autobiograafiliseks ja sisemaiseks Poeedirahu laksuks. Aga võta näpust, minategelane on hoopis Andrease-nimeline ja tegevuspaik saar keset Läänemerd. Andreas on kusagil jumalast hüljatud saarel pudeliposti ootamas. Kunagi olevat saarele jõudnud Rootsi tüdruku Sigridi kiri. Sellest piisab, et Sigridist saaks Andrease idée fixe . Süütutest väikestest mõtetest kasvab mõte-mõttelt täiesti fantastiline nägemus nende armastusest ja kooselust sellel väikesel saarel. Nad vaataksid mööduvaid laevu ja nende lapsed saaksid nende järgi nimed, nad elaksid kõigest, mida meri kaldale uhub ja kõik oleks lihtsalt nii romantiline ja ilus. Lugejana läksin selle helge hullu mõtiskeluga nii kaasa, et vahepeal ehmatasin, kui meenus, et see kõik on väljamõeldis. See on väljamõeldis isegi selles raamatus, mis on juba ise väljamõeldis. Tagantjärele meenutab see sündmustik olukorda, kus väike valepa

Diana Vreeland (1903-1989) oli moetoimetaja ja kolumnist Harper's Bazaaris (1936-1962) ja Vogue'is (1963-1971) ning konsultant Metropolitan Museum of Art'i kostüümiinstituudis. Kuigi silmatorkavalt hästi riietuv neiu Vreeland oli New Yorgi seltskondades tuntud juba enne moeajakirjadesse tööle asumist, oli just tema töö progressiivse, vaimuka ja fantaasiarikka toimetajana see, mis ta tõeliselt kuulsaks tegi ja mille tõttu teda praegugi hea ja imetleva sõnaga meeles peetakse.   Tõlkija Anu Merila kirjutab asjalikus ja otse toredas eessõnas, et kui muidu võib õnneliku inimese kohta öelda, et ta on sündinud hõbelusikas suus, siis Vreelandi kohta öeldakse sageli, et ta tuli ilmale koos lauahõbedakomplektiga. Ja tõesti: ta sündis jõukate vanemate perre ning sai lapsepõlvest saati nautida luksust, mida pakuvad reisimine, hoidjate ja teenijannade hordid, tollase maailma seltskonnaeliiti kuuluvad majasõbrad jne. Mind on alati võlunud moeajakirjades propageeritava maailma ab

Kes on Indrek Silver Einberg? Internetist tema kohta palju infot ei leia. Tuvastasin vaid, et ta on mulle seni teadmata kirjastuse Meie Elu loovjuht. Loetud Marie Underi teemalise raamatu põhjal söandan veel arvata, et talle ei meeldi riisipuder ega kommunistid, kuid ta armastab väga hobuseid ("Ning kellele siis hobused ei meeldi!" (lk 15)) ja tema meelest on eesti kirjanduses olnud kolm suurt luuletajat: Juhan Liiv, Marie Under ja Betti Alver. Einbergi koostatud ja illustreeritud raamat "Marie Under" kuulub sarja, mille raames antakse välja tarkuseivaga, kuid samas muhedaid teoseid eesti kangelastest, nagu näiteks Carl Robert Jakobsonist ja Lydia Koidulast. Samas sarjas on ilmunud ka raamatud laulupeost ja Eesti hobusest (!?). Raamatusarja teeb minu jaoks kurioosseks selle sihtgrupp, kellena on raamatu tagakaanel nimetatud kuue- kuni saja-aastaseid. Ma ei leia midagi taunimisväärset mudilaste kultuurihariduse arendamises, aga mida rohkem ma lastele kohandatu