Indrek S. Einberg "Marie Under"

Kes on Indrek Silver Einberg? Internetist tema kohta palju infot ei leia. Tuvastasin vaid, et ta on mulle seni teadmata kirjastuse Meie Elu loovjuht. Loetud Marie Underi teemalise raamatu põhjal söandan veel arvata, et talle ei meeldi riisipuder ega kommunistid, kuid ta armastab väga hobuseid ("Ning kellele siis hobused ei meeldi!" (lk 15)) ja tema meelest on eesti kirjanduses olnud kolm suurt luuletajat: Juhan Liiv, Marie Under ja Betti Alver.

Einbergi koostatud ja illustreeritud raamat "Marie Under" kuulub sarja, mille raames antakse välja tarkuseivaga, kuid samas muhedaid teoseid eesti kangelastest, nagu näiteks Carl Robert Jakobsonist ja Lydia Koidulast. Samas sarjas on ilmunud ka raamatud laulupeost ja Eesti hobusest (!?). Raamatusarja teeb minu jaoks kurioosseks selle sihtgrupp, kellena on raamatu tagakaanel nimetatud kuue- kuni saja-aastaseid. Ma ei leia midagi taunimisväärset mudilaste kultuurihariduse arendamises, aga mida rohkem ma lastele kohandatud Marie Underi elulugu lugesin, seda veidramaks see kontseptsioon minu jaoks muutus.

See umbes sajaleheküljeline teos põhineb Sirje Kiini doktoritööl, millest paistab olevat välja nopitud elulooline ja üldhuvitav ning püütud see siis lastele arusaadavasse vormi valada. Teksti vahele on pistetud koostaja enda tehtud illustratsioonid, mis on minu meelest päris toredad (mu lemmik oli kohmetult toanurgas konutavast Juhan Liivist). Õieti võinukski äkki koomiksi teha, sest ma ei suuda ette kujutada, et leidub kuueaastast, kes esiteks otsustaks sellist raamatut enda algatusel lugeda ja teiseks sellest ka aru saaks. On näha, et autor on püüdnud teksti toredalt lastepäraseks teha ja lisanud isegi keeruliste sõnade joonealuseid seletusi, aga ma ei suuda uskuda, et tulemus oleks eelkooliealisele lapsele arusaadav. Olgu, sihtrühma kuuluvad ka kaheksa- ja kaheksakümneaastased, kuid ekspressionismi ja dadaismi kontseptsioonide mõistmine on tõenäoliselt keeruline veel põhikooli kolmandas astmeski. Kasutatud sõnavara on kohati arhailine (ohutlema, urmeline) või lihtsalt keeruline. Üks mu lemmikuid oli joonealune sõna impeerium seletus: "suuri asumaid omav riik ehk koloniaalriik". Meenus, mis tunne oli lapsena televiisorist mingit võõrsõnadeküllast poliitikasaadet vaadata. Mõtlesin siis: "Kui imelik, et see on eesti keel, aga ma ei saa aru, mida nad räägivad." Lapsena seda Marie Underi elulugu lugedes võiks minu arvates sama tunne olla.

Peale sõnalise keerukuse iseloomustab seda teost ka nii muuseas selliste sündmuste ja mõistete kasutamine nagu esimene ja teine maailmasõda, kommunistid jm. Kas algkoolilapsel on tõesti teadmised, mille põhjal ta need muuseas mainitud sündmused konteksti asetab ja nende mõju tajub? Raske uskuda. Kusjuures, paaril korral tundus mulle, justkui autor kasutaks oma positsiooni ära ja esitaks hinnanguid faktide pähe. Mõjus kuidagi... alatult. Või on see väärtuskasvatus?

"Vabariigi algusaastail sattus Under ja Adsoni sõpruskonda paar kommunistlikku maailmavaatega tegelast. Neist oli värvikaim Pärnu arst Johannes Vares, kirjanikunimega Barbarus. Arstina oli tema maine väga hea. Millegipärast ei jäänud ta sellega rahule ning kippus luuletama Tema luuletused olid üpris kohutavad. Underile ja Adsonile oli tal siiski nii tugev mõju, et viimased mingil ajal kommunistidest päris hästi arvasid."

"Nüüd võtsid Marie ja Artur ette kolme kuu pikkuse reisi läbi Euroopa. Reisi kaugem ots ulatus Itaaliasse. See ei olnud mopeedide ja Aafrika immigrantide Itaalia nagu praegu. See oli muulade ja eeslite Itaalia."

Kummaline teos. Lugedes kujutasin ette, kuidas esimese klassi katseteks last hüsteeriliselt ette valmistav lapsevanem sunnib oma mudilast seda sarja läbi töötama. Või on lapsevanem kirjandusmaniakk, kes on veendunud, et muidugi huvitaks ta lastki poetesside elulood, kui talle vaid võimalus antaks. Tõenäoliselt hakatakse seda sarja kirjandusetundides soovitama ja see on igati tore, aga ma ei imestaks, kui keegi peab 9. klassis Marie Underist referaadi tegema ja loeb selle tarvis läbi Einergi koostatud teose, aga kasutatud kirjanduse nimekirja paneb Sirje Kiini doktoritöö. Nii et kuigi tervitan teematõstatust ja originaalset ideed, jään veidi skeptiliseks ja kuulaks huviga, mida keegi alaealine sellest teosest arvab.