Teet Evartson "Arvutitehnika riistvara"

Lugesin Thomas Salumetsa monograafiat Jaan Kaplinskist. Väga huvitav lugemine ja kirjutan sellest tingimata siingi, kui ma sellega ükskord ühele poole saan. Ühelepoolesaamist on seni takistanud muuhulgas Teet Evartsoni teos "Arvutitehnika riistvara". Ammu pole üks raamat minus nii palju tundeid tekitanud! Eriti põnevaks läks lugemine siis, kui seda millegipärast Kaplinski-raamatuga kõrvutama hakkasin. Viimases on palju juttu kirjaniku raskest lapsepõlvest ja igikestvatest hingelistest heitlustest, aga siin... siin on raamat inimeselt, kes saab aru, kuidas töötab arvuti. See võib tunduda täiesti mõttetu ja triviaalse teadmisena, aga ainult seni, kuni selle üle mõtlema hakata.

Olgu muidugi öeldud, et mõtlema hakkasin ma selle kõige üle ainult seetõttu, et mul oli eksam tulemas. Kaheksa päeva enne eksamit võtsin õpiku ette ja lugesin selle põhimõtteliselt ühe jutiga läbi. 350 lehekülge ja natuke vähem kui kaksteist tundi. Pisaraid poetasin kokku umbes kolm. Aru sain kõige rohkem 25%-st. Aga kusagilt tuli ju alustada. Mõtlesin, et teen nagu keelekümblust - harjutan end selle riistvarakeelega, äkki lihtsalt jääb midagi külge. Midagi muidugi jäi, aga palju vähem, kui mulle meeldinuks. Ma ei olnud tõenäoliselt kunagi varem midagi nii tehnilist lugenud ja olukorda ainult raskendasid mu olematud füüsikaalased teadmised. Katsu sa aru saada ja pähe õppida, kuidas magnetmälu töötab, kui isegi induktsiooni mõistet pead kuskilt põhikooli käsiraamatust järele vaatama. Hea nali oli muidugi ka see, et kahendarve õppisin ma liitma alles pärast seda, kui olin omale pähe tagunud, kuidas summaator töötab. Kuna selle materjali omandamine minu jaoks nii vaevaliselt läks, suurenes iga leheküljega mu hämming: kuidas saab üldse keegi aru saada, kuidas arvuti töötab. Kuidas saavad ühed ja nullid arvuti tööle panna!? Kuidas saab loogikaskeeme niiviisi kokku panna ja kombineerida, et tulemuseks on mälu või protsessor?! Juba elektrist kui sellisest on raske päriselt aru saada, mis siis arvutist veel rääkida. Selliseid mõtteid mõlgutades hakkaski mulle tunduma, et inimhinge mõistatused on köömes arvuti hingeeluga võrreldes. 

Mis õpikusse kui sellisesse puutub, siis on mul kahju, et see pole keeletoimetaja (või vähemalt korrektori või kas või sekretäri) ega kujundaja kätt tunda saanud. Selleks ei pea üldse keelenatski olema, et märgata, kui palju trüki- ja kirjavigu siin teoses on. Näiteks võime lugeda tiitellehelt: "Ilmunud riikliku programmi "Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine (2008-20012)" toetusel" (muidugi tore, kui see programm tõesti peakski veel 18 tuhat aastat kestma) või sisukorrast "Mkroarvuti  andmevahetus". Kui programm on keskendunud eestikeelsete õpikute väljaandmisele, võiks ju ometi mingisugustki tähelepanu pöörata teose vormistusele ja keelelisele kvaliteedile. Kujundaja puudumine torkab eelkõige silma lehekülgedel, mis on pooltühjad ning jätavad mulje, justkui peatükk lõppeks. Tegelikult ei mahu lihtsalt mingi skeem sinna lehele ära ja see on järgmisele leheküljele pandud. Ma arvan, et sellised probleemid on lahendatavad. Ühesõnaga, mulje on, nagu oleks üks Wordi fail raamatuks kokku lükatud. Hea, et niigi läks, aga kuna ma igapäevaselt näen, milliste detailideni õpikute kirjutamisel-toimetamisel-kujundamisel minnakse, siis ootasin ma midagi enamat. Aga lõppude lõpuks muidugi kena, et ilmub eestikeelseid kõrgkooliõpikuid, eriti valdkonnas, kus inglise keel väga domineeriv on.

PS Siin on õpiku põhjal vastatud eksamipiletid, kuigi praeguse seisuga ma isegi ei tea, kas ma eksamil läbi sain või mitte.
PPS Selgus, et sain eksami 5. Küsimused, millele vastama pidin, olid adresseerimise viisid, spetsiaalse riistvara realiseerimine ja pooljuhtmälud. Nii et vähemalt nende teemade osas peaks konspekt kõlbama :)