Juubelipostitus

Mõni juubelifakt

Täna täitus 10 aastat esimesest postitusest siia blogisse. 28.07.2006 kirjutas Janika siia Don de Lillo raamatust "White Noise". Siinkohal oleks paslik jagada mingisugust statistikat, aga kuna me sellele kunagi erilist tähelepanu pole pööranud, pole ka eriti midagi jagada. Kokku on ilmunud 191 postitust: 39 Janikalt ja 152 minult. Enim kajastamist on leidnud Arthur C. Clarke, Iris Murdoch ja Tõnu Õnnepalu looming, igaühe oma neljal korral.

Kaheksa õnnestunud postitust

Kümme aastat on päris pikk aeg, eriti kui selle aja jooksul jõuad 20-aastasest 30-aastaseks saada ja mõnisada raamatut läbi lugeda. Seetõttu pole vast imestada, et nii mõnigi algusajal kirjutatud postitus mulle praegu häbipuna palgeile võib tuua. Ometi on ka postitusi, mille pärast ma piinlikkust ei tunne ja millele praegugi mõeldes meenub, kui tore neid kirjutada oli või kui mõnus neid raamatuid lugeda oli. Siin on kaheksa sellist.

1. Raamatukogud minu elus
2. Paul Hoffman "The Man Who Loved Only Numbers"
3. Johannes Aavik "Päevaraamat" 
4. Vadja keele sõnaraamatu saamisloost
5. George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"  
6. Paul Ariste "Mälestusi" 
7. Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"
8. Boris Vian "Päevade vaht"

Neli suvalist seika

Rohkem kui mitmel korral on purjus mehed minuga lugemisblogist imetleval toonil juttu teinud. On kusagil seltskondlikul olengul välja tulnud, et ma siia kirjutan või on nad juba enne teadnud, et ma kirjutan, aga siis purjus peaga peavad vajalikuks oma tundeid selle blogi suhtes väljendada. See on päris huvitav, et lugemisblogimist nii suureks asjaks peetakse, sest minu meelest ei nõua see erilist pingutust, eriti veel, kui kirjutada amatöörlikult ja ambitsioonitult, nagu mina seda teen. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et enamikul inimestest pole kirjutamisharjumust. Võib ka olla, et needsamad mehed tahtsid mulle lihtsalt külge lüüa ja pidasid seda jututeemat heaks taktikaks (see on küll tõenäoline maksimaalselt kolmandikul juhtudest). Nii et jah, lugemisblogi nr 1 fännid on purjus mehed.

Kevadel kirjutasin ühest Piret Raua raamatust, mis mulle väga meeldis. Kuidagi sattus seda lugema autor ise ja sedasama postitust siis ka oma Facebookis jagama. Olin väga liigutatud ja meelitatud! Meeldiv, kui sellised asjad kahepoolselt korda lähevad.

Kaks aastat tagasi olin töistel põhjustel põgusas kirjavahetuses ühe ajakirjanikuga. Tänavu kevadel sain talt kirja, mille lõpus oli joru meie kunagist kirjavahetust, aga seekord oli suhtlemispõhjus hoopis muu. Nimelt oli ta sattunud lugema mu igivana postitust Vaino Vahingu "Päevaraamatu" kohta. Mulle polnud see eriti meeldinud, mistõttu oli tal põhjust avaldada lootust, et ehk äriksin selle talle maha. Ega seda tänapäeval enam eriti kusagilt saada pole. Olin nõus. Käis mul siin töö juures järel sel veel. Ma arvan, et raamatu on nüüd paremas kodus.

Kui seda blogi pidama hakkasime, olime Janikaga mõlemad just ülikoolis esimese kursuse lõpetanud. Ma õppisin Tartus ja tema Tallinnas ning otsisime moodust, kuidas jätkata oma senist keskustelu raamatute üle. Janika oli IT süsteemide arendajaks läinud õppima ja oli seega kirjandusest kaugemale sattunud, kuid ei tahtnud seda sidet kaotada. (Või midagi sellist ma mäletaksin nagu teda rääkivat.) Nüüd, kümme aastat hiljem, olen ma jälle suvevaheajal esimese ja teise kursuse vahel ja õpin sama asja, mida Janika kümme aastat tagasi. Nii et selline ring on ka nagu täis saanud.