ilukirjandus
Iris Murdoch "Võrgu all"
Aastaid tagasi lugesin õige mitu Iris Murdochi teost läbi, aga sama äkki, kui see hoog algas, see ka lõppes. Koduseid riiuleid revideerides jäi hiljuti silma seesama "Võrgu all", mille ma kunagi ammu peenraha eest soetasin. (Allahinnatud raamatud on nii sageli ka alahinnatud raamatud, kas pole?) Raamatu 50. lehekülje kandis leidsin järge hoidva 2008. aasta Schillingu flaieri. Ju siis sel ajal ja selle lehekülje paiku mu Murdochi ind ka rauges. Imelik küll, miks, sest kui ma seda teost nüüd lugema hakkasin, ei saanud ma kuidagi pidama.
"Võrgu all" oli Iris Murdochi esimene romaan ja see ilmus 1954. aastal. Raamatu tegevuski toimub umbes sel ajal, võib-olla veidi varem, aga ilmselt ikka pärast II maailmasõda. Peategelane Jake on kolmekümnendates Londoni noormees, kes saadab oma päevi mööda tõlkides, kirjutades, juues ja naistega semmides. Kui ta ükskord Pariisist naastes sõbralt Finnilt teada saab, et Madge, kelle juures nad seni üüri maksmata elanud olid, nad välja viskab, käivituvad sündmused, millest jätkub sellesama raamatu lehekülgede täitmiseks. Kuna Jake pidevalt millestki valesti aru saab või endale ei tea mida ette kujutab, juhtub temaga alatasa kõikvõimalikke sekeldusi ja seiklusi. See kõlab natuke nagu Benny Hill (vähemalt hakkas mul selle tunnusmeloodia kõrvus kõlama) ja enda üllatuseks sain ma pärast lugemist teada, et see teos pidigi otse naljakas olema, aga minu meelest oleks sõna lõbus täpsem. Pealegi on teoses jandiga kõrvuti ka filosoofilisi mõtisklusi, targutusi ja vestlusi, nii et ärge seda nüüd mingiks tolaromaaniks ka pidage. Kogu see möödarääkimise ja valestimõistmise temaatika läks päris sügavaks ja tegi üsna mõtlikuks.
Teose kaasahaaravus võis tulla ehk sellest, et kuigi tegevus toimus minu mõistes ammusel ajal, olid tegelased inimestena väga usutavad ja kuidagi tänapäevasedki. Näiteks see, kuidas Jake ja ta sõbrad jõid, see tekitas mingisuguse äratundmisrõõmu, kuigi ei saa öelda, et ma tänapäeval suurem asi jooja oleksin. Murdoch tundub üldse kuidagi selline progressiivne inimene olevat olnud, ehk siis sellest ka see tänapäevasuse moment.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid