Joel F. Harrington "Ustav timukas"

Elas kord Saksa-Rooma riigis timukas Frantz Schmidt, kes pidas oma tööalastest saavutustest päevikut alates oma esimesest hukkamisest 1573. aastal kuni oma ametist lahkumiseni 1618. aastal. Nende aastate jooksul tappis ta 394 surmamõistetut ja ihunuhtles sadu patuseid. See raamat pole õnneks lakoonilise päeviku tõlge ja äratrükk, vaid pigem sissevaade tolleaegsesse ühiskonda, sekka ilmestavad tsitaadid timuka päevikust. Ilma ajaloolase Harringtoni kommentaarideta poleks Frantzi päeviku lugemine mulle ilmselt suurt midagi pakkunud, sest pidin lugedes taaskord veenduma, et mu ajalooalased teadmised on pehmelt öeldes puudulikud. Teisalt poleks Harringtoni kirjutis ilma Frantz Schmidti eluloota ehk nii kaasahaarav olnud - peategelasest timukas oli kohe selline kaastunnet ja kaasaelamist tekitav tüüp, kelle mõneti dramaatiline elukäik sobis väga hästi raamatu skeletiks.

Frantz Schmidt Hans Fröschelit hukkamas

Kuna Frantz pole ainus timukas, kes päevikut on pidanud, tuleks peatuda põhjustel, mis tema isiku ja kirjapandud eluloo eriliseks teevad. 16. sajandil polnud timukaamet miski, mida erilise vaimustusega endale valiti, pigem oli see õnnetu juhus või justkui needus, mis kellelegi osaks sai. Kuigi timuka töö oli tollal täiesti legaalne ja keegi pidi ju vastu võetud kohtuotsuseid ellu viima, peeti timukaid rüvedaks, nad olid kui puutumatud. Neid ei lubatud kõrtsi ega kirikusse ja põhimõtteliselt said nad suhelda vaid teiste timukatega. Samas, muide, Frantz tegutses ka arstijana, eriti just oma elu teises pooles (väga sage timukate kõrvaltöö kusjuures), ja kui timukas Frantziga ei tahtnud keegi pistmist teha, siis polnud inimestel mingit probleemi sellesama inimese juurde koju minna, et temal kui arstil lasta end läbi katsuda. Veider!

Kuid miks siis keegi üldse sellise õnnetu ameti omale valima peaks? Tuleb välja, et sageli polnud üldse mingit valikutki. Näiteks Frantz sai oma ameti päranduseks oma isalt, kes oli timukaks saanud nii, et sattus pealt nägema mingit intsidenti, kus kellegi üliku soovil oli kohapeal vaja keegi süüdlane hukata. Hukkaja valiti pealtnägijate seast juhuslikult ja õnnetul kombel osutuks selleks Frantzi isa. Mingist vastuhakkamisest ei saanud juttugi olla ja nii määraski tema ja ta järglaste edasise elu kellegi tähtsa inimese suva. Põhimõtteliselt once a timukas, always a timukas.

Poeg Frantz hakkas oma isalt teismeeas timukakoolitust saama, aga juba sellieas paistis, et Frantz ei taha leppida oma suguseltsile osaks saanud autu seisuga. Mitte et ta oleks mingi mässaja olnud või valitsejate otsuseid kahtluse alla seadnud, seda kindlasti mitte, aga miski ajas teda oma au ja väärikust tagasi nõudma. Näiteks otsustas ta alkoholi mitte tarvitada (tollal väga haruldane komme nii meeste kui ka naiste seas) ja vältida pättide, prostituutide ja muude kahtlaste tegelaste seltskonda. Sellised kombed kindlustasid talle õige üksildase elu, aga viisid ta pikapeale sihile või vähemalt üsna sihi lähedale. Tuleb küll tõdeda, et asjade õnnelikku käiku ei saa üksi timuka vooruslikkuse arvele kirjutada, suurt rolli mängisid ka ühiskondlikud muutused, mis mõjutasid seda, mis vahenditega ülikud oma võimu kindlustasid ja kuidas timukatesse suhtuti.

Mõni raamat on selline, et enne lugemist juba aimad, et sinult kui lugejalt eeldatakse millegi eeldamist ning raamatu (kaudne) ülesanne on see eeldus ümber lükata. "Ustava timuka" puhul tundus, et võidakse eeldada varauusaegsete inimeste brutaalseks ja sadistlikuks pidamist, et see arusaam raamatu lõpuks kummutada. Minu puhul läks selles mõttes kõik nagu plaanitud (kindlasti tuleb tänada mu puudulikke ajalooteadmisi). Keskaegsed ja varauusaegsed juurdlusmeetodid olid juba nii ebaefektiivsed, et hea, kui üldse kellegi süüd õnnestus tõestada (sageli oli abiks piinamine ja kui tõele need piinates saadud ülestunnistused vastasid, on muidugi iseasi). Aga olukorras, kus kuritegusid toime pandi, inimesed oma turvalisuse ja valitsejad oma võimu pärast kartsid, oli vaja mingeid karistamistseremooniaid aeg-ajalt ellu viia. Pealegi, üldsus oleks tahtnud kurjategijatele lihtsalt kätte maksta, timukas ja kohtumõistjad taotlesid siiski mingisugust mõõdukust, kooskõla ja isegi religioosset lunastust.

Kurjategijate rehabiliteerimine poleks tollal ilmselgelt kõne alla tulnud, aeg ja olud, milles elati, olid selleks liiga tormilised ja kaootilised. Võim ja riik olid killustunud, pidevalt laastasid maad epideemiad ja põuad või muud loodushädad, suremus laste seas oli väga suur (mõtlesin, et kas sellepärast lapsetapjaid ja aborditegijaid nii karmisti koheldi?). Vangis hoiti pahalasi rohkem nagu uurimise ajal, karistusena oli sagedasem pagendusse saatmine. Polnud sellist vanglasüsteemigi nagu me seda teame ja kui oleks ka olnud, kellel oleks olnud raha seal istuda, sest kõik vanglateenused tuli endal kinni maksta.

"Ka kõige madalam summa oli täiesti pööraselt kõrge, 36 penni päevas (enam kui 2 kuldnat nädalas) [käsitöölase aastapalk oli umbes 50 kuldnat, kui ma õigesti mäletan], ja see kindlustas vangile vaid hommikuse supi, "korraliku kääru" valget leiba ja liitri veini. Lisatoit ja teised eesõigused - näiteks lisatekk või padi, joogivesi, tihedam pangetühjendus - tähendasid kõik lisakulutusi. Kehvikutest vangid ei suutnud loomulikult isegi põhisummat tasuda, mistõttu nende vangistuse lõpus - sõltumata sellest, kas nad süüdi või õigeks mõisteti - tasus summa täiel määral linna vaestekassa või mõni teine hoolekandeasutus."

16. sajandi lõpus mõistsid Nürnbergi kohtud aastas surma tosina jagu inimesi, ihunuhtlusi määrati umbes kahekümnele. Nürnbergis ja vahetult selle müüride taga elas tollal umbes 100 000 inimest. Tosin hukkamist aastas ei tundugi nii meeletult palju... või siis tegi see raamat mind nõnda tuimaks. Omajagu mainitakse seda, et surmamõistmine võis oodata ainuüksi varguse eest, kuigi harilikult polnud see patuse esimene vargus ja sellele olid eelnenud juba leebemad karistused.

"Kuidas saab ühiskond hukata inimese raha varastamise eest?” küsime meie oma vaatenurgast, "Kuidas saab inimene ülespoomisega riskides raha varastada?" mõtiskleb Frantz.

Siiski, mõnel juhul võis piisata ka ühest vargusest. Tollal polnud ju tänavavalgustust, mistõttu oli öösiti linnas pime, järelikult ka ohtlik. Nürnbergis kehtis pärast päikeseloojangut liikumiskeeld ja Harringtoni sõnul võis surmanuhtlus osaks saada isegi selle eest, kui pimedas kellegi keebi selja tagant ära tõmbasid. Nii et reeglid olid karmid, aga samas võis ka juhtuda, et surmamõistetule armu anti. Näiteks 1553. aastal halastati Nürnbergis mitmenaisepidajast sõdurile, sest ta esimene naine oli rase ja ülejäänud 16 anusid talle halastamist. Mida timukas sellest arvas? Tema jaoks oli arusaamatu, miks inimesed vabatahtlikult hülgasid korraliku ühiskonna normide ja seadused - tema ise oli ju vastu enda tahtmist ühiskonnast eemale tõugatud ja selline elu oli õige ebameeldiv ja alandav.

Põhiline tunne, mis mind lugedes valdas, oli igatahes ”ei ole midagi uut siin päikese all”-tunne. Inimeste tunnetespekter ja tegutsemismotiivid tunduvad läbi aegade üsna piiratud olevat, eri oludes tulevad lihtsalt erinevad küljed erineval määral esile. Imestada pole väga millegi üle. Sattusin seda raamatut lugema, kuna seda soovitas tungivalt õppejõud Priit Raspel andmebaasisüsteemide aluste loengus. Sellega seoses mõtlesin pärast lugemist, et tõepoolest, kui praegu projekteerida näiteks mingit kohtu- või vanglateemalist infosüsteemi, siis tasub arvestada, et kuigi praegu pole vajalik luua seost varguse ja hukkamismeetodi vahel, siis võib tulla aeg, kus selline seos osutub vajalikuks. Ajad ja olud muutuvad, tasub kõigega arvestada.