Dezső Kosztolányi

Luuletaja, prosaist, esseist, ajakirjanik ja tõlkija Dezső Kosztolányi sündis 29. märtsil 1885. aastal Lõuna-Ungaris Szabadkas (praegu kannab linn nime Subotica ning kuulub Serbia valdusesse). Kosztolányi kasvas üles haritlaste perekonnas. Ta ema Eulália Brenner (1866-1948) oli pärit kuulsast apteekriperekonnast, isa Árpád Kosztolányi (1859-1926) oli aga nooruses kirjutanud nii teadustöid kui ilukirjanduslikke tekste, kuid ametilt oli ta gümnaasiumi matemaatika-füüsika õpetaja ning hiljem ka koolidirektor. Kosztolányile avaldas suurt mõju ta isapoolne vanaisa Ágoston Kosztolányi, kes jutustas talle oma läbielamistest 1848.-1849. aastate vabadusvõitluses. Ágoston Kosztolányi saatis Lajos Kossuthit poliitpõgenikuna Türgis ja Ameerikas, kuid naases Ungarisse 1858. aastal. Kosztolányi sõnul ajendas just vanaisa surm teda luuletuste kirjutamist alustama.

Algkoolis ning gümnaasiumis käis Kosztolányi Szabadkas. Sellesse ajajärku jääb ta esimene publitseeritud luuletus – 1901. aastal avaldati see Budapesti Naplós. Pärast küpsuseksamite sooritamisest läks ta Budapesti, et õppida ungari ja saksa keelt. Seal tutvus ta Mihály Babitsi ja Gyula Juhásziga ning võttis osa László Négyesy keeletundidest. 1904. aastal läks Kosztolányi paariks kuuks Viini, et kuulata filosoofia- ja psühholoogiaalaseid loenguid. Kodumaale naastes jätkas õpinguid Budapestis, kuid lõpueksameid ei sooritanud. Võttis vastu pakkumise hakata Budapesti Napló toimetajaks. Esimene luulekogu „Négy fal között” („Nelja seina vahel”) ilmus 1907. aastal, järgmisel aastal ilmus ta esimene novellikogu. 1908. aastal pandi alus murrangulisele kirjandusajakirjale Nyugat, millele ka Kosztolányi algusest peale regulaarselt kaastööd tegi. 1911. aastal abiellus ta näitlejanna Ilona Harmosiga, kes Ilona Görögi nime all samuti jutustusi ja tõlkeid avaldas. 1915. aastal sündis neil poeg. Esimene maailmasõja ajal kaotas Kosztolányi lähedasi, ta kodulinn läks Jugoslaavia valdusesse. Kosztolányist sai Vörösmarty Akadeemia liige, ta oli tegev ajalehes Új Nemzedék. 1920. aastal loobus solidaarusest Zsigmond Móriczi suhtes Petőfi Ühingu liikmelisusest. 1921. aastal lahkus Új Nemzedékist, misjärel töötas surmani Pesti Hírlapi koosseisus. 1920-ndatel tegi reise Lääne-Euroopasse, tutvus nimekate isikutega. 20-ndate lõpul sai temast Prantsuse Auleegioni ohvitser ja Kisfaludy Seltsi liige. 1929. avaldatud pamfletis algatas Endre Ady revideerimise, mille järel paljud Kosztolányist ära pöördusid. Sellele vaatamata sai temast 1930. aastal Ungari PEN-klubi esimees. Avalikust elust tõmbus ta aga üha enam tagasi. 30-ndail võttis Kosztolányi osa keelekorraldustegevusest - Ungari Teaduste Akadeemia keelekorralduskomisjoni liikmeks saades hakkas toimetama vastavat väljaannet. 1933. aasta suvel selgus, et ta põeb vähki. Kolm aastat keemiaravi ja operatsioone ei aidanud ning 1936. aasta 3. novembril ta suri.

Nagu Mihály Babits, esindas Kosztolányigi Nyugati apoliitilist esteetilist tiiba. Endre Adyst ja Mihály Babitsist eristas Kosztolányit aga sügava metafüüsilise tundlikkuse, patriootilise pühendumuse ja moraalse ranguse puudumine. Kui Babitsi sihiks oli homo moralis, siis Kosztolányi püüdles moraalide iluga asendamiseni, seades eesmärgiks homo aestheticus´e. Ta esteetika oli ka tema eetikaks, esindades sel moel moodsas ungari kirjanduses suhtumist ”kunst kunsti pärast”. Kosztolányi säästlik sõnakasutus lõi mõningais kriitikuis ja lugejais eksliku mulje temast kui pealiskaudsest kirjanikust. Pinnapealsusele räägivad aga vastu ta sõnaline täpsus, veatud riimid, patukahetsus vaatamata igavese lunastuse puudumisele, südantlõhestavad surmapildid ning loomingus väljenduv iseseisevus ja rahutus. Sügavalt Nietzschest mõjutatuna avaldus Kosztolányi suur individuaalsus ta loomingus elukultuse, tugeva eneseteadvuse ning kogukonda puudutavate küsimuste vältimisena.

Kosztolányi varajast loomingut iseloomustab välismaailma brutaalsuse eest kaitsev nooruslik dändilikkus ja elegantne kergemeelsus („Négy fal között” – „Nelja seina vahel” 1907). Peamiseks inspiratsiooniallikaks on kogemused ja mälestused lapsepõlvest („A szegény kisgyermek panaszai” – „Vaese väikelapse kaebused” 1910). Lapsepõlve rõõmude, pettumuste ja lähedaste suhete subtiilsete kirjelduste kõrval leidub aga juba surma, hirmu, ärevuse ja irratsionaalse rahutuse märke, mis hilisemas loomingus domineerivaks saavad. Esimene maailmasõda ning debüteerimine prosaistina toovad loomingus kaasa vaatluse osa suurenemise kujutlusvõime kõrval.

1922. aastal ilmunud romaanis „Néró, a véres költő” („Nero, verine luuletaja”) paljastab autor ohte, mis kaasnevad diletantismi ja võimu kombinatsiooniga. Peategelane Nero on diletantlik meelitusi armastav luuletaja, kes ei suuda taluda oma poolvenna Britannicuse ülekaalukat andekust. Kosztolányi ei huvitu aga ajaloolistest jõududest, vaid indiviidist kui üksilduse, närususe ja kaduma läinud lootuste ilmingust. Elus kui lõksus on nii vooruslikud kui patused ning ainult kaastunne võib kergendada elamise koormat.

1924. aastal ilmunud jutustus „Pacsirta” („Lõoke”) on iroonilise tooniga lugu ühe provintsi perekonna üksluisest elust. Kui peretütar suveks kodunt ära puhkusele sõidab, õnnestub vanematel üle pika aja normaalsel moel elu nautida. Tütre naastes muutub elu taas monotoonseks. Jutustuse psühholoogilised kirjeldused viitavad freudismi mõjudele. 1926. aastal valmib romaan „Édes Anna” („Anna Édes”) – lugu ustavast teenijannast, kes talub kannatlikult perenaise alandusi, kuni ühel hommikul ootamatult oma tööandjad kirvega tapab. Tütarlaps mõistetakse surma, kuid tänu kõrgklassi kuuluva arsti kirglikule kaitsele muudetakse karistus eluaegseks vangistuseks. Arsti julge sõnavõtu taga võib näha alandlike poolehoidjast autori sotsiaalset südametunnistust. 1928. aastal avaldatud luulekogu „Meztelenül” („Alasti”) rabab ekspressionismi piirimaile jõudva vabavärsiga.

1933. aastal ilmub novellikogu „Esti Kornél” („Kornél Esti”). Ühest küljest on peategelane Esti Kornél igas novellis sama – ta on autori alter ego, teisest küljest on ta erinev igas jutustuses – kosmopoliit, üksik ja häbelik väike poiss, traagilisi lugusid jutustav Bácska-regiooni tõeline esindaja, rikas ja edukas kirjanik ja nälgiv noor poeet. 1935. aastal ilmub Kosztolányi viimaseks jäänud luulekogu „Számadás” („Aruanne”), mille läbivaiks teemadeks on haigus, surm, müstilised kogemused ja sümpaatia kõigi kannatajate vastu. Kogu sisaldab Kosztolányi tõenäoliselt parimat luuletust „Hajnali részegség” („Koidikujoobumus”), mis algab vahetu ümbruse sotsiograafilise kirjeldusega, kuid läheb üle koidikutaeva ilus väljenduva elu kauniduse ülistuseks. Autor kahetseb, et minevikus tühisustele kulutatud aja tõttu märkab ta alles nüüd elu imelisust. „Tengerszem” („Mägijärv”), mis ilmub 1936. aastal, on jätkuks „Esti Kornél” lugudele, jäädes ka kirjaniku viimaseks novellikoguks.

Pärast Kosztolányi surma avaldati üheteistkümnes köites ta seni ilmumata teosed. Kogu elu vältel tegeles Kosztolányi kirjutamise kõrval aktiivselt ka tõlkimisega, kusjuures valminud tõlked kuuluvad ta põlvkonna parimate hulka. Märkimisväärseimaks võib pidada 1914. aastal ilmunud kolmeköitelist luuleantoloogiat „Modern költők” („Moodsad luuletajad”) ning Shakespeare´i, Oscar Wilde´i ja Thomas Manni tõlkeid.

Kosztolányi eluajal sattus ta looming sageli kriitikatule alla, kuigi süüdistuste põhjused olid pigem poliitilised või isiklikud. Kuigi Kosztolányi pidas õigeks poliitika ja esteetika lahutatust, kaldus ta sellest tõekspidamist kõrvale pärast Esimest maailmasõda. Halba kuulsust tõid endaga ka Endre Ady ülistajate vastu suunatud sõnavõtud. Pärast 1947. aastat sattus Kosztolányi põlu alla, kuna ta looming polnud kommunistlikule ideoloogiale vastav. Tänapäeval on ta aga Ungaris üks populaarsemaid kirjanikke.