Anu Raud "Hea karjane"

 

Anu Raud on teatavasti lege tekstiilikunstnik, aga tuleb välja, et ka osav sõnaseadja. Mõni aasta tagasi tõid päkapikud mulle selle talvise moega pisikese loomajutukogu, mis mulle nüüd ühel külmal kevadpäeval riiulis näppu jäi. Ei ole ma suurem asi looma- ega loodusesõber, samuti pole mul isiklikku suhet autori vaibaloominguga, aga seda põnevam! Raamat edenes väga kiiresti ja ega ta eriti pikk polnudki, pealegi olid lood nii lühikesed, et neid jõudis lugeda isegi siis, kui lugemiseks eriti aega polnud. Jutustati peamiselt koertest, lammastest ja lehmadest, aga läbi jooksid ka oravad, kilpkonnad, pardid ja isegi mõni inimene. Kuna Anu Raua vanemad olid tõlkija Valda Raud ja kirjanik Mart Raud, sattus mõnesse loosse ka igasugust kirjarahvast ja nende jutustusi (eriti jäi meelde jutt vähilkäigust). Mingis mõttes pole sedasi võttes need lood kuigi tähelepanuväärsed, aga see, kuidas ja milliste sõnadega need kirja on pandud, tegi need eriliseks. Vormiliselt olid need kohati luulelised, murdesõnade, korduste, algriimide ja oma rütmiga. Sisuliselt tundsin ma ühtaegu nii maalähedust kui ka midagi taevalähedast, ette tuli nii madalat kui ka ülevat, nii kehalist kui ka hingelist. Raamat pani tundma, mõtlema ja õpetas uusi sõnu, nii et mis veel tahta!

"Kuiv hein riisuti väikestesse saadudesse ja sikutati pajuokste peal heinaküüni. Piimik oli pere toitja. Sügis võttis võimust ja ilmad läksid aina jahedamaks. Kaste oli hommikuti pikalt maas ja kuresaapad olid jalas. Sooja sai siis, kui Piimik end veidi küüru ajas, saba kergitas ja ühe sooja lehmakoogiga hakkama sai. See auras kergelt. Anna astus käbedasti koogi keskele. Mõnus soe jooksis kogu keha mööda laiali. Nii ta seal seisis, kuni sitasokid soojad."