Marlen Haushofer (1920-1970) on austria päritolu kirjanik, kelle romaani "Üksinda maailmas" (originaalis "Die Wand") ta suurimaks loominguliseks saavutuseks peetakse. Asusin seda lugema väga vastakate tunnetega, kuna ma pole juba poolteist kuud suutnud ühtki raamatut lõpetada ja kartsin, et mu katsed seda teha luhtuvad seekordki. Lisaks oli juba esimestest lehekülgedest aru saada, et keeletoimetaja on sel väljaandel düsgraafia soodumusega, aga mind kohutavalt häirib, kui raamatu õigekiri järjekindlalt vigane on. Samas andsid lootust asjaolud, et kujundaja oli Marko Mäetamm ja teost oli mulle soovitanud usaldusväärse maitsega kodanik.
Lugu ise selline, et umbes 40-aastane lesknaine, kelle nime kogu loo jutustamise jooksul ei mainita, läheb veetma paari päeva oma täditütre Luise ja viimase mehe Hugo jahionni kusagil mägedes. Esimesel õhtul lähevad Luise ja Hugo külakõrtsi, jutustaja jääb aga koeraga koju. Järgmiseks hommikuks pole keegi koju tagasi tulnud ja neid otsima minnes avastab minategelane oma üllatuseks, et ühel hetkel on ta ees läbipaistev, sile ja ületamatu Sein (sellest ka saksakeelne pealkiri siis). Nii ongi, et asja lähemalt uurides leiab naine end lõksus olevat. Teisel pool seina näeb ta justkui kiviks muutunud elusolendeid, kes parasjagu käsil olevate askelduste keskel tardunud on. Mis seal ikka, linnatädi peab kuidagi keset metsa hakkama saama ja alustabki siis oma uue elu sisseseadmist koos koera Luksiga, kellest ta armastusväärseim kaaslane saab. Vahepeal ilmuvad kusagilt seltsilisteks ka kass ja lehm ning nii nad seal siis elavad. Naine teeb heina, käib jahil, õpib ehitama ja on muidu tegus. Samas on kogu minavormis mälestustena kirja pandud jutustuses algusest peale midagi tumedat õhus ja võib aimata, et hästi kogu lugu ei lõpe. Nii ongi.
Muljetest. Ühest küljest taastas see teos mu usu oma lugemisoskusse, teisalt pani korduvalt kulmu kortsutama. Loo käik ei tundunud kohati absoluutselt usutav. Kuidas üks linnanaine paari päevaga totaalselt uue elukorralduse, kaela sadanud kohustuste ja töödega ära harjus ning maailma ümber hindas, oli kuidagi liiga äkiline asjade käik. Ma ei tea, kas süüdistada selles autorit, tõlkijat või keeletoimetajat, aga teksti üldmulje ei olnud üldse ilukirjanduslik. Või siis oli autor sihilikult väga osavalt ära tabanud, kuidas võiks ajalehenurkadele ja kalendrilehekülgedele oma meenutusi kirja panna inimene, kes muidu kirjutamist harrastanud pole. Samas peab tõdema, et looduskirjeldused olid ülimalt veenvad - vahepeal tundus, nagu haistaksin ise, kuidas lõhnab äikesevihm kusagil Kesk-Euroopa mäestikus või millised näevad välja need nõgesed selle lauda taga. Aga jah, peategelase sisemine areng ja väga kiire leppimine ülimalt kummalise nähtusega, nagu see müstiline sein oli, ei tundunud usutav. Niisiis kokkuvõttes justkui selline ulmelise maiguga "Maa õnnistus", ainult et nauditavam kui Knut Hamsuni teos. Pealegi suudan ma usutavasti taas raamatuid lõpuni lugeda, nii et selle eest võin küll tänulik olla.
Lugu ise selline, et umbes 40-aastane lesknaine, kelle nime kogu loo jutustamise jooksul ei mainita, läheb veetma paari päeva oma täditütre Luise ja viimase mehe Hugo jahionni kusagil mägedes. Esimesel õhtul lähevad Luise ja Hugo külakõrtsi, jutustaja jääb aga koeraga koju. Järgmiseks hommikuks pole keegi koju tagasi tulnud ja neid otsima minnes avastab minategelane oma üllatuseks, et ühel hetkel on ta ees läbipaistev, sile ja ületamatu Sein (sellest ka saksakeelne pealkiri siis). Nii ongi, et asja lähemalt uurides leiab naine end lõksus olevat. Teisel pool seina näeb ta justkui kiviks muutunud elusolendeid, kes parasjagu käsil olevate askelduste keskel tardunud on. Mis seal ikka, linnatädi peab kuidagi keset metsa hakkama saama ja alustabki siis oma uue elu sisseseadmist koos koera Luksiga, kellest ta armastusväärseim kaaslane saab. Vahepeal ilmuvad kusagilt seltsilisteks ka kass ja lehm ning nii nad seal siis elavad. Naine teeb heina, käib jahil, õpib ehitama ja on muidu tegus. Samas on kogu minavormis mälestustena kirja pandud jutustuses algusest peale midagi tumedat õhus ja võib aimata, et hästi kogu lugu ei lõpe. Nii ongi.
Muljetest. Ühest küljest taastas see teos mu usu oma lugemisoskusse, teisalt pani korduvalt kulmu kortsutama. Loo käik ei tundunud kohati absoluutselt usutav. Kuidas üks linnanaine paari päevaga totaalselt uue elukorralduse, kaela sadanud kohustuste ja töödega ära harjus ning maailma ümber hindas, oli kuidagi liiga äkiline asjade käik. Ma ei tea, kas süüdistada selles autorit, tõlkijat või keeletoimetajat, aga teksti üldmulje ei olnud üldse ilukirjanduslik. Või siis oli autor sihilikult väga osavalt ära tabanud, kuidas võiks ajalehenurkadele ja kalendrilehekülgedele oma meenutusi kirja panna inimene, kes muidu kirjutamist harrastanud pole. Samas peab tõdema, et looduskirjeldused olid ülimalt veenvad - vahepeal tundus, nagu haistaksin ise, kuidas lõhnab äikesevihm kusagil Kesk-Euroopa mäestikus või millised näevad välja need nõgesed selle lauda taga. Aga jah, peategelase sisemine areng ja väga kiire leppimine ülimalt kummalise nähtusega, nagu see müstiline sein oli, ei tundunud usutav. Niisiis kokkuvõttes justkui selline ulmelise maiguga "Maa õnnistus", ainult et nauditavam kui Knut Hamsuni teos. Pealegi suudan ma usutavasti taas raamatuid lõpuni lugeda, nii et selle eest võin küll tänulik olla.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid