Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Ajaloolase ja eesti kirjanduse tõlkija Jean-Pierre Minaudier' esseelikul teosel "Grammatika ülistus" õnnestus üks õige kummaline asi: kahtluse alla seada mu keeltearmastus. Ma tõesti armastan keeli, mida kummalisemaid ja haruldasemaid seda enam, aga see raamat oli nii igav lugeda, et hakkasin tõesti mõtlema – äkki mu tunded evidentsiaalsuse ilmingute vastu udmurdi keeles ei olnudki siirad!? Äkki mulle ei meeldinudki lugeda nganassaanikeelseid tekste, mille iga lause rääkis põhjapõtradest!? Kas ma olen viisteist aastat vales elanud?!

Minaudier on ühte pikka teksti pannud kokku kõik põnevad faktid, mis tal kõigi keelte kohta jagada on. Faktidele ja nende valikule pole mul midagi ette heita, aga mulle hakkas vastu kirjapaneku stiil. Laused olid kohati valusalt pikad (ma räägin siin lausetest, mis olid vähemalt lehekülje pikkused) ja tundus, nagu raamatul poleks ei otsa ega äärt, ei algust ega lõppu. Alustati suvalisest kohast ja lõpetati sama suvaliselt. Teos on kirjutatud natuke humoorikas ja üsna värvikas võtmes, sellises, millest kumab läbi autori pea hüsteeriliselt suur grammatikavaimustus (kusjuures minu meelest kumab läbi ka midagi indrekkoffilikku ja mis siin imestada, sest tema oli tõlkija). Üldiselt on see minu meelest nunnu, aga pika peale hakkas natuke tüütama. Erandi teen kirjastuse De Gruyter Moutoni teemalistele naljadele, need meeldisid mulle lõpuni välja.

Sirvisin nüüd kirjutamise kõrvale uuesti raamatut ja mulle hakkas tunduma, et ehk olen ma ülekohtune olnud. Niiviisi tükk siit ja tükk sealt lugedes on raamat kuidagi palju sümpaatsem kui algusest lõpuni ühe ropsuga lugedes. Võib-olla siis õppigegi minu vigadest ja ärge ahnitsege: jätkub kauemaks ja on maitsvamgi!

Tõnu Õnnepalu romaan "Piiririik", millest ei selgugi, kas inimene, kellega peategelane Pariisis koos elab, on mees või naine, osutus prantsuse tõlkijale tõeliseks katsumuseks: kuna eesti keeles grammatilist sugu ei ole, on üsna lihtne ka tegelase soo küsimus lahtiseks jätta; tõlkija Antoine Chalvin aga pidi prantsuskeelses tekstis vältima näiteks kõiki omadussõnu, mille nais- ja meessoovorm on erinevad - ja neid on tõesti väga palju.