Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Olen paari kuu jooksul endale hankinud vist vähemalt sama palju hiigelsuuri pildiraamatuid kui kogu senise elu jooksul kokku. Esiteks Piotr Socha "Mesilased" , siis Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Maa all / Vee all" ungarikeelse väljaande (eesti keeles seda veel polegi) ja nüüd sama perekond Mizieliński "Kaardid". Kõik need on lasteraamatud, aga minu arvates sobivad need vaatamiseks-lugemiseks ka täiskasvanutele, kuna ma usun, et igaühes neist on suuremas koguses selliseidki teadmisi, mida keskmine täiskasvanu ei tea või vähemalt ei mäleta enam hästi. "Kaardid" on sisuliselt pildiatlas, mille iga leheküljepaar on pühendatud ühele riigile. Ühe maailmajao riikide kaartidele eelneb ka topeltlehekülg maailmajao üldisemat sorti kaardiga. Nagu kiire tehe näitab, ei mahu sellise ülesehitusega 113-leheküljelisesse raamatusse kõigi maailma riikide kaardid ja 195 riigi asemel on siin esindatud 47. Minus ei tekita see asjaolu mingeid t

Jätkan teostega sarjast "Andmebaaside õppejõu P. Raspeli soovitusi ilu- ja aimekirjanduse vallast". Eelmine, minu jaoks esimene lugemiselamus sellest seeriast oli Joel F. Harringtoni "Ustav timukas" , mille lugemisest kujunes mu jaoks üks viimaste aastate põnevaimaid populaarteaduslikke elamusi. Järgmisena võtsin ette Viktor Suvorovi, kodanikunimega Vladimir Rezuni biograafilis-ilukirjandusliku teose "Akvaarium". Alustuseks pean tunnistama, et minu jaoks on väga keeruline sõjaväest kirjutada. Seda oskan ma küll pakkuda, et marssal on tähtsam kui leitnant, aga kas major on tähtsam kui polkovnik või vastupidi - sellest ei tea ma küll midagi. Sama häda on igasuguste staapide, roodude ja pataljonidega, mida ma kuidagi suuruse järjekorda seada ei suuda. Sõjaväesõnavarast on aga täna raske mööda hiilida, sest "Akvaarium" räägib Viktor Suvorovi tõusust tankipataljoni roodukomandörist NSVL-i luurepeavalitsuse (GRU) Genfi residentuuri töötajaks. Üh