Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Kaardid"

Olen paari kuu jooksul endale hankinud vist vähemalt sama palju hiigelsuuri pildiraamatuid kui kogu senise elu jooksul kokku. Esiteks Piotr Socha "Mesilased", siis Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Maa all / Vee all" ungarikeelse väljaande (eesti keeles seda veel polegi) ja nüüd sama perekond Mizieliński "Kaardid". Kõik need on lasteraamatud, aga minu arvates sobivad need vaatamiseks-lugemiseks ka täiskasvanutele, kuna ma usun, et igaühes neist on suuremas koguses selliseidki teadmisi, mida keskmine täiskasvanu ei tea või vähemalt ei mäleta enam hästi.

"Kaardid" on sisuliselt pildiatlas, mille iga leheküljepaar on pühendatud ühele riigile. Ühe maailmajao riikide kaartidele eelneb ka topeltlehekülg maailmajao üldisemat sorti kaardiga. Nagu kiire tehe näitab, ei mahu sellise ülesehitusega 113-leheküljelisesse raamatusse kõigi maailma riikide kaardid ja 195 riigi asemel on siin esindatud 47. Minus ei tekita see asjaolu mingeid tundeid, see tundub ainult loomulik, Amazonist arvustusi lugedes (raske öelda, kuidas ma sinna sattusin) paistis mõni aga õige pettunud olevat, et asjalood just sedapsi on. Amazoni arvustuste lugemine juhtis mu tähelepanu aga tegelikult veelgi mitmele mõõdukalt huvitavale asjaolule. Näiteks lugesin:

Ireland and Israel aren't in this book, but neither are Norway, Portugal, Denmark, Latvia, Lithuania, Estonia, Ukraine, Turkey and several other European countries, along with every central American country, all nations in the Caribbean, the Philippines, South and North Korea, Indonesia, most of Africa.

Tekkis küsimus, kas raamatus esindatud riigid sõltuvad sellest, kus raamat välja on antud, sest näiteks minu eestikeelses eksemplaris on Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina olemas. (Mis muide Ukrainasse puutub, siis Krimmi juures on ära mainitud, et Venemaa selle 2014. aastal okupeeris!) Kes kui palju solvub, kui tema kodumaa lasteatlasest välja on jäetud, on muidugi omaette teema, millest samuti Amazoni arvustustest mõtteainet leiab. Huvitav on veel see, et iga riik on endale saanud kaks lehekülge, mille tulemusel on Fidži sisuliselt sama põhjalikult kirjeldatud kui USA või Venemaa. Ja kõige lõpuks võib mõtiskleda selle üle, miks riikide valik nõnda Euroopa-keskne on (ma ise panustaksin põhjuseid valides autorite päritolule ega heidaks seda neile üldse ette).

Iga riigi lehekülgedelt saab teada selle pealinna, kohaliku(d) keele(d), rahvaarvu, pindala ja ühe kohaliku poisi- ja ühe tüdrukunime. Kaardid ise on kaetud pildikeste ja nappide fraasikestega, mis illustreerivad midagi riigile iseloomulikku: toitu, kuulsaid inimesi, loomi, kultuuri jmt. Soome kaardil on muuhulgas näiteks kujutatud pisikesi paljaid saunalisi, kellele keegi Amazoni arvustaja riided selga pidi joonistama, sest muidu ei saanud sellist cartoon porni lastele näidata ("Won't somebody please think of the children!", eksole). Võib vist öelda, et see raamat on kirju nagu maailm ise.

Mingis mõttes on kõik riigikaardid esitatud kontekstivabalt, sest kuigi maailmajagude kaartidelt saab teada, kus mis asub, siis üksikute riikide lehekülgedel pole riigi piiridest väljapoole jäävad alad teiste riikide kohanimedega varustatud. Näed näiteks Tansaania piire, aga mis selle naaberriigid on, ei saagi teada. Naaberriikide territooriume on kasutatud hoopis Tansaania kohta info kujutamiseks, sest kõik ei mahu Tansaania enda peale ära. Lugedes see mind ei häirinud, aga nüüd hakkasin mõtlema, et nii on ju raske kogu maailma pilti kokku panna, kui iga riik nagu mingi omaette saar on.

Illustratsioonid on nunnud, vahvad ja paksu paberiga kuidagi kokkusobivalt luitunud ilmega. Mulle meeldib selle raamatu stiil ja visuaalne üldmulje, aga pilte lähedalt uurides tabas mind millegipärast vahepeal pettumus (mis mind millegipärast omakorda endas pettuma pani). Mõni loom nägi kuidagi opakas välja ja inimesed olid tihtipeale kuidagi üldise ja liiga sarnase näoga. Ei oska seda pildiasja tegelikult adekvaatselt kommenteerida, kuna olen elus üsna vähe pildiraamatuid vaadanud. Lihtsalt tunne oli selline.

Viimasena pean mainima, et mul oli plaanis raamatus esitatud fakte kontrollida, aga ma ei viitsinud, sest toimetaja tundus usaldusväärne ja midagi kahtlast mulle seni silma pole jäänud. Nii et ilus, õpetlik JA kvaliteetne. Kui midagi veel tahta, siis seda, et mul oleks raamatut kellelegi kinkida. Kuna laste sünnipäevadele mul eriti asja pole, võivad mu täiskasvanud sõbrad end nüüd lahkesti ohustatuna tunda.