Kui ma sügisel jooksmas hakkasin käima, mõtlesin, et kui ma igasuguste ambitsioonideta jooksen, pole tarvis hakata pilli lõhki ajama. Peened botased, mingisugused sissesöödavad geelid, higimaitselised joogid, lihastreening, treeningplaanid - pole minu asi, sest ma ajan oma kakskümmend aastat vanad püksid jalga ja lihtsalt loivan paarkümmend minutit värskes õhus, et meel rõõmsamaks läheks. Selleks ei pea ometi mingit tehnikat valdama, sest sörkida oskab ometi iga loll.

Üsna kiiresti läks kõik muidugi käest ära, sest ma tahtsin veel ja veel ja veel ning muidugi hulga kaugemale ja palju kiiremini ja seda kõike KOHE. Tulemus ei lasknud end kaua oodata ja tulemuse all ei pea ma silmas 40 minutiga 10 km läbimist, vaid rõvedat valu sääreluus. Siis hakkasin leppima kurva tõsiasjaga, et peale mu tahte allub mu keha ka loodusseadustele. Tuli hakata mõtlema, mida ja kuidas ma täpselt teen. Samas ei tahtnud ma kõige sellega üle pingutada ja seepärast tahangi ma täna paar sõna kirjutada soomlaste raamatust "Jooksja käsiraamat" (mitte näiteks Joe Puleo "Jooksu anatoomiast").

Peab ütlema, et "Jooksja käsiraamat" on natuke veider väljaanne, kuna raamatus ei vihja miski tõlkijale, toimetajale ega väljaandjale. Kas usaldada oma tervist sellise käsiraamatu kätte? Tegelikult õnnestus küll kiiresti välja selgitada, et raamatu on välja andnud kirjastus Paljasjalg, mis tegeleb peamiselt suures koguses amatöörluule väljaandmisega. Ka tõlkija ja toimetaja nimi ei jäänud saladuseks, aga natuke kummaline ikka, kuna raamat kui selline nägi päris asjatundlik välja.

"Jooksja käsiraamat" võtab läbi vist enamiku teemasid, mis harrastusjooksjat huvitada võiks või huvitama peaks: pulss,  treeningu terminoloogia ja treeningute ülesehitamine, tehnika, jõutreening, toit, jooks eri aastaaegadel ja eri pindadel, võimalikud asendustegevused, jooksuvarustus, taastumine, vigastused, mõni näidistreeningplaan jmt. Mulle meeldis tasakaal asjatundlikkuse ja arusaadavuse vahel. Mind ei peetud pooletoobiseks ja ma sain lugeda keemiast, bioloogiast ja füüsikast, samas sain ma aru, mida ma lugesin ja tundsin, et sellest infost on mulle kasu, kui ma seda ka oma tegudes õigesti rakendada suvatsen. Rõõmsad pildid jooksvatest soomlastest keset võilillepõldu mõjusid lõõgastavalt ja panid kevadet igatsema. Päriselt. Väike soome touch teeb vist pea kõik paremaks.

Lugedes süvenes minus kujutlus oma kehast kui masinast, mis allub teatud minust sõltumatutele reeglitele. Ühest küljest on see ahistav, sest see ei lase üle oma varju hüpata. Teisest küljest tekitab see optimismi: kui ma enamvähem õigesti talitan, siis on möödapääsmatu, et ma saan tugevamaks, kiiremaks ja vastupidavamaks.