Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Maarja Kangro on kirjutanud raamatu kirjandusauhindadest. Raamatu esimeses pooles räägib ta auhindadest, millega teda pärjatud on, sekka natuke ka žüriides osalemisest, teine pool on rohkem meta – auhindade ajaloost, nende sotsioloogilis-kultuurilis-misiganes aspektidest läbi aegade ja üle maailma. Esimene meenutas süžee poolest kangesti Kangro proosat, ainult et seekord siis pärisnimede ja pärisinimestega. Selline läbilõige tänapäeva kultuurielu ladviku tegemistest. Muuhulgas sain teada, et pärjatud kirjanikul on komme napsisena autoga sõita. Mis on lubatud Jupiterile jne?

Mõtlesin, et huvitav, et auhindadest võttis kirjutada keegi auhindadega pärjatu. (Kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis pole muidugi imestada.) Kangrol on auhindu jalaga segada, ta käib restoranides, reisib ringi, kannab peeneid riideid, oskab keeli, valdab eneseirooniat ja pole ilmselt hulga targem mitte ainult keskmisest lugejast, vaid ka keskmisest kirjanikust. Sellised moodustavad koorekihi, aga kuskil on need sajad, kes identifitseerivad ennast samuti kirjanikuna, aga kellele keegi kunagi ühtegi auhinda ei anna, olgu siis asja eest või mitte. Ma arvan, et neil oleks hulga raskem auhindade asjus cooli ning usutavat üleolekut ja eneseirooniat viljeleda (kui nad seda üldse peaksid tahtma teha). Ju võiks lugeda ka selliste kirjanike mõtteid auhindadest, kuigi kahtlustan, et Kangro käsitlusele jääksid need huvitavuselt siiski alla.