Chinua Achebe "Kõik vajub koost"

Mida vähem kirjutada, seda raskemini see tuleb ja seda harvemini ma suudan end selleks kokku võtta, aga pärast Chinua Achebe "Kõik vajub koost" lugemist tundsin, et mul lasub peaaegu moraalne kohustus midagigi sellest elamusest üles märkida. Lihtsalt tahaks, et teadmine selle teose olemasolust jõuaks võimalikult paljude inimesteni, kellele see midagi pakkuda võiks.

Achebe jutustab traagilise loo 19.–20. sajandi vahetuse Nigeeriast. Peategelane Okonkwo on üle küla maadleja ja muidu kõva mees, kel kodus kolm naist ja viis vaenlase kolpa. Isa oli tal aga ludri ja luuser ning Okonkwo, kes ta pärast suurt häbi tunneb, püüab teha kõik, et elada teisiti. Kõik edeneb plaanipäraselt, kuniks ta teeb kogemata midagi sellist, mis ta õilmitsemisele pidurit tõmbab ja kogu elu pea peale pöörab. Järsku on kõik nii pekkis, et tundub peaaegu uskumatu, kuidas asjalood nii ruttu nii halvaks saavad minna. Kõik ei ole siiski läbi, Okonkwo rassib edasi, kuid tema isikliku tragöödia taustal kerivad end lahti palju suuremamõjulisemad sündmused. Nimelt tikuvad nende kanti valged misjonärid, kes kogu senist elukorraldust uueks looma hakkavad. Mis te arvate, mida head sellest sünnib?

Võiks ehk arvata, et see, millele misjonärid lõpu tegid, oli miski kaunis loodusega kooskõlas kulgev maheelu (kuigi ma ei teagi, miks ja kes seda arvata võiks). Tegelikult oli kirjeldatud eluviis õige jõhker. Vägivald oli brutaalne ja väga tavaline ning inimeste looduskäsitluses polnud midagi romantilist. Samas näis see süsteem ja elukorraldus üsna edukalt toimivat või kui isegi mitte edukalt, siis vähemalt püsis kõik koos.

Mind rõõmustas väga tõlkija Heili Sepa tehtud töö. Võib-olla ma mõtlesin selle ise juurde, aga mulle tundus, et tekstist õhkub huvi ja austust tõlgitu vastu. Mida ma aga kindlasti ise juurde ei mõelnud, oli suur hulk joonealuseid märkusi, milleta loetust arusaamine oleks puhta poolikuks jäänud. Kartsin, et need hakkavad lugemise kulgu hakkima, kuid seda ei juhtunud, kuna raamatu edenedes jäi neid märkusi vähemaks.

Olgu järgnevalt ära toodud paar lõigukest, mis lugedes mu tähelepanu nii palju pälvisid, et pidin need kodus teisele inimesele ette lugema.

""Ma ei tea, kuidas sind tänada".
"Võin sulle öelda," ütles Obierika. "Tapa minu heaks üks oma poegadest."
"Sellest ei oleks küllalt," ütles Okonkwo.
"Siis tapa iseennast," ütles Obierika.
"Andesta," ütles Okonkwo naeratades. "Rohkem ma sinu tänamisest enam juttu ei tee.""

""Ei ole olemas ühtegi lugu, mis tõele ei vastaks," ütles Uchendu. "Maailmal ei ole otsa ega äärt ning see, mis on ühe rahva seas hea, on jälestusväärne teiste hulgas. Meie seas on albiinosid. Kas te ei arva, et nad sattusid meie klanni eksituse läbi – et nad on kaldunud kõrvale oma teelt maale, kus kõik on sellised nagu nemad?"

"/---/ Kui sina arvad, et oled maailma suurim kannataja, siis küsi mu tütrelt Akuenilt, kui palju kaksikuid on ta sünnitanud ja minema visanud. Kas sa pole kuulnud laulu, mida lauldakse siis, kui sureb naine?

Kelle jaoks on see hästi, kelle jaoks on see hästi?
Mitte kedagi pole, kelle jaoks oleks see hästi.

Rohkem ei ole mul sulle midagi öelda."

Järgnev elavate maa käsitlus tuli nii tuttav ette, sest olin sellise maailmanägemisviisiga tutvunud "Palmiveinijoodikut" lugedes.

"Elavate maa ei olnud esivanemate riigist kaugel eemal. Nende vahel oli tulemist ja minemist, eriti pidustuste ajal ja ka siis, kui suri vana mees, sest vana mees oli esivanematele väga lähedal. Inimese elu sünnist surmani oli üleminekuriituste rida, mis viis ta tema esivanematele aina lähemale ja lähemale."

Üks tõlkija joonealune märkus:

"Dimaragana on teatud karakter igbo keeles ja kultuuris, kes teab, mida on vaja teha, saab seda teha, omab ka vastavaid vahendeid, aga keeldub seda siiski tegemast või siis valib toimimiseks vale viisi, tulenevalt mingitest ise endale seatud takistustest."

PS Loetagu ka sama raamatu kohta Loteriist – see postitus on põhjus, miks ma selle raamatu kallale üldse asusin.