Primo Levi "Kas see on inimene"

"Varem või hiljem jõuavad kõik oma elus selgusele, et täiuslikku õnne pole olemas, kuid vähesed tõdevad vastupidist: et ka täiuslikku õnnetust pole olemas. Hetked, mil tajume ühte või teist neist piirseisunditest, on oma olemuselt väga sarnased: nad tulenevad meie inimeseksolemisest, mis ei salli mingisugust ebamäärasust. Me pole rahul oma alati pooliku teadmisega tulevikust; ja mõnel juhul on selle nimeks lootus, teinekord jälle ebakindlus homse suhtes."

Ma lugesin seda tsitaati kuskilt ja millegipärast pidasin vajalikuks seepärast läbi lugeda raamat, millest see katkend pärit on -  Primo Levi "Kas see on inimene". Primo Levi oli keemik ja kirjanik, Itaalia juut, kes alates 1944. aasta veebruarist 1945. aasta jaanuarini Auschwitzis viibis. Sellest "Kas see on inimene" jutustabki. Kaines toonis raamatut on üksjagu kiidetud kui üht parimat Auschwitzi kogemuse kirjeldust. Lugemine läks ruttu ja nii lobedalt, et tundsin end peaaegu süüdi. Kuidas siis nii – istun siin tundide kaupa köögilaua taga, jalad mõnusasti krõnksus, söön kummikomme ja mõtlen, et ma ei peaks neid komme sööma, sest muidu ma ei võta kaalust alla. Samal ajal kirjeldab Levi, mismoodi käis laagris liisunud supilurri ja halli leivaga kauplemine, milline tühine osa kõigist vangistatuist eluga pääses ja kuidas inimestelt võeti ära viimnegi inimväärikus. Kusjuures need kirjeldused olid küll veenvad ja kainemeelsuses kuidagi õõvastavamadki kui mingi potentsiaalne tundlemine, aga kas pole imelik, et see suuremat sorti tundeid minus siiski ei tekitanud. Mõtlesin, et nojah, see ongi inimene. Inimesed on nii Primo Levi sugused kui ka vääritud julmurid. Just kuulsin kunagisest Hollandi peaministrist Johan de Wittist, kelle 1672. aastal kuri rahvajõuk üles poos ja vähemalt osaliselt ära sõi. Pigem nagu tunne, et mida muud sa inimestest ikka oodata oskad. Anna ainult võimalus! Aga paar päeva pärast lugemist hakkasin mõtlema, et minu tõlgendus asjadest oli päris primitiivne, sest olgugi inimeseks olemise spekter lai ja mitmemõõtmeline, jääb esiteks küsimus, kas kuskilt läheb piir, millest üle mineja ei ole enam inimene ja teisest küljest, kas kuskil on miski, mille äravõtmisega saab ära võtta inimeseks olemise. Nii et selles mõttes võiks selle raamatu pealkirjaks olevat küsimust esitada nii vangivalvurite kui ka vangide kohta.

Kommentaarid