Svetlana Aleksijevitš "Sõda ei ole naise nägu"

Minu meelest on sõjad on nagu mingid suured korporatsioonid, riigid või hiigelprojektid, mille puhul ei jää üle muud, kui imeks panna, kuidas üks määratult suur inimkobar suudab kuidagi organiseeritult ühise suure eesmärgi suunas töötada ja selle tihtipeale ka saavutada. Inimesed ei suuda vahel kahekesigi kokkuleppele jõuda ja midagi koos teha, kuidas suudavad seda tuhanded, miljonid inimesed!? Ühest küljest on selleks vaja muidugi juhte, plaane, visioone ja kõike muud tühjalt kõmavat (aga vajalikku), samas on need ikkagi üksikisikud, kes kuskil kaevikus või laua taga oma individuaalseid väikseid ülesandeid täidavad. Ma ei ole vist eriti palju sõdadest lugenud, aga mulle on jäänud mulje, et raamatud sõdadest on enamasti ikka lood kuulsatest strateegidest ja kindralitest, neist, kelle nimesid me teame ja kes otsustavad, mida väiksed nimetud inimesed tegema peavad, et neid eesmärke saavutada. Svetlana Aleksijevitš on raamatus "Sõda ei ole naise nägu" andnud sõna Nõukogude Liidu naistele, kes sõdisid Teises maailmasõjas. Nende umbes 800 000 naissõdalase seas oli küll medõdesid ja pesupesijaid, aga ka hulgaliselt nätieks snaipreid, sapööre, laskureid, lendureid. Nagu Aleksijevitši teised tuntud raamatud ("Tšernobõli palve",  "Pruugitud aeg"), on ka "Sõda ei ole naise nägu" suulise ajaloo kirjapanek. Autor käis mööda Nõukogude Liitu, kuulas ja lindistas sadu naisveterane ja komponeeris need mälestused üheks tervikuks. 

Mis ehk lugedes enim silma torkab, on naiste agarus sõtta tõtata – kes siis tagalasse, kes rindele. Nõukogude naine, nagu nõukogude meeski, oli kasvanud ja kasvatatud vaimus, mis pidas kollektiivi huve indiviidi omadest ülemaks. Minu jaoks on sellisest meelelaadist lugemine justkui ränd eksootilisse riiki, kuhugi võõra kultuuriga kaugele maale. 
"Ma olen kuulnud... Sõnu... Mürki... Ränki sõnu... Et see olevat olnud mehelik tahtmine minna sõdima. Kas siis naine võib tappa!? Need on ebanormaalsed, puudulikud naised... Ei! Tuhat korda ei! Ei, see oli inimlik tahtmine. Käis sõda, ma elasin tavalist elu. Tüdrukuelu... Aga naabrinaine sai kirja – mees oli saanud haavata, lamas hospidalis. Ma mõtlesin: "Tema on haavatud, aga kes tema asemel on? Üks tuli ilma käeta – kes tema asemel on? Teine tuli ilma jalata - kes tema asemel on? Ma kirjutasin, palusin ja anusin, et mind sõjaväkke võetaks. Meid oli nii kasvatatud, et ilma meieta ei saa meie maal midagi juhtuda. Meid oli õpetatud oma maad armastama. (Klara Semjonovna Tihhonovitš, vanemseersant, õhusuurtükiväelane)
Ma olen alati uskunud... Ma uskusin Stalinit... Uskusin kommuniste. Ma olin ise kommunist. Uskusin kommunismi... Elasin selle nimel, jäin ellu selle nimel. Pärast Hruštšovi ettekannet XX kongressil, kui ta rääkis Stalini vigadest, ma jäin haigeks, heitsin voodisse. Ma ei suutnud uskuda, et see on tõsi. Sõjas ma karjusin samamoodi: "Kodumaa eest! Stalini eest!" Mitte keegi mind ei sundinud... Ma uskusin... See oli minu elu. (Fjokla Fjodorovna Strui, partisan)
Arusaadavam oli nende kihk kätte maksta, kas siis fašistidele üldiselt (kuigi kokkuvõttes oli kuidagi arusaamatu, mis need fašistid neile siis nüüd nii väga tegid) või konkreetselt mõne tapetud lähedase eest. Aga kuidagi hirmuäratav oli lugeda sügavast veendumusest, mis pidas enda viha põhjendatuks ja vastase viha mõistmatuks. 
Minu esimene mulje... Ma nägin sakslast... Sind oleks nagu löödud, kogu keha valutab, iga ihurakk  kuidas nad siin saavad olla? Vihkamine oli tugevam kui kartus oma lähedaste ja armsate pärast ja omaenda surmahirm. Muidugi me mõtlesime omaste peale, aga meil ei olnud valikut. Vaenlane oli tulnud vihaga meie maale... Tule ja mõõgaga... (Jadviga Mihhailovna Savitskaja, põrandaalune)
Aga Saksa kodudes ma nägin puruks lastud kohviserviise. Lillepotte. Patju... lapsevankreid... Ja ikkagi ei olnud meie suutelised tegema neile seda, mida nemad olid teinud meile. Panna neid kannatama nii, nagu olime kannatanud meie. Meil oli raske mõista, millest tuli nende vihkamine. Meie oma oli arusaadav. Aga nende oma? (Aglaja Borissovna Nesteruk, seersant, sideväelane)
Teine tugev tooniandja mälestustes oli sõdurite noorus. Üks naine meenutas, kuidas sõtta minnes oli ta nii noor, et sõja lõpuks oli ta kümme sentimeetrit pikemaks kasvanud. Palju tüdrukuid valetas end vanemaks ja saatis kõikvõimalikesse instantsidesse kõikvõimalikke avaldusi, et neid ikka sõdima lastaks. Ise olid 15-16-aastased, nii et polnud harv juhus, kui mõni kaevikus nutma puhkes, sest polnud kolm päeva ema näinud. Üks meenutas, kuidas ta verekaotusest pildi tasku pani, sest tal oli häbi teistele öelda, et ta kannikasse haavata sai.
"Esimeses lahingus lükkasid ohvitserid mu rinnatiselt alla, ma olin pea välja pistnud, et ise kõike näha. Mingi uudishimu oli, lapselik uudishimu... Lihtsameelsus! Komandör karjus: "Reamees Semjonova! Reamees Semjonova, hull peast!" Ja matid veel otsa... "Tapab!" Seda mu pea ei võtnud: kuidas saab mind tappa, kui ma alles tulin rindele? Ma ei teadnud veel, kui tavaline ja valimatu on surm. Temaga ei saa kaubelda." (Nina Aleksejevna Semjonova, reavõitleja, sideväelane)
Kuigi kodumaa-armastus ja noorus iseloomustasid nii mees- kui ka naissõdureid, siis sõdimine kui selline oli meeste ja naiste jaoks siiski üsna erinev kogemus ja seda paljuski pealtnäha tühistel põhjustel. Tänapäeval räägitakse, kuidas maailmas on igasuguste toodete ja teenuste disainimisel teadlikult või alateadlikult tarbijatena silmas peetud mehi, mitte naisi. Pole eriti imestada, et sõdade disainimisel naistele mõeldud pole. Aga naised olid kasvult väiksemad, nad polnud nii tugevad kui mehed, nad jooksid igakuiselt verd (see kippus sõjapinge all küll ära jääma) ja nad ei saa nii mugavasti suvalises kohas pissida nagu mehed. Kõik justkui triviaalsused, aga tegelikult kokkuvõttes ikka ei ole ka. Lugeda sai ka sellest, kuidas naised ikka ilusad tahtsid olla: küll keerati lokkide tegemiseks käbisid pähe (juukseid neil küll eriti polnud muidugi), küll unistati sellest, et mürsk tükkideks ei rebiks, sest kes siis surres kole tahaks olla, eksole.
"Alguses sa kardad surma... Sinus on kõrvuti nii hämmastus kui uudishimu. Siis aga pole enam kumbagi - väsimusest. Kogu aeg oled võimete piiril. Ja üle piiri. Lõpuni jääb ainult üks hirm - et oled pärast surma kole. Naiselik hirm... Kui ainult mürsk tükkideks ei rebiks... Ma tean, kuidas see oli... Ise olen neid üles korjanud..." (Sofia Konstantinova Dubnjakova, sanitaarinstruktor)
Osa sõtta läinud naisi olid nii noored, et nad ei saanud tegelikult üldse aru, mida see tähendab, et nad on meeste seas, kes pole võib-olla paar aastat lähedalt naist näinudki. Võikad olid lood sellest, kuidas enne karmi lahingut anti naistele mõista, et see jääb paljudele sõduritele viimaseks. Et noh, äkki... Mõeldud, tehtud. Pärast saidki surma, nii need mehed kui ka naised.

Pärast sõda naised kuigi palju oma sõjakogemustest ei rääkinud. Omavahel pidasid nad sidet, aga avalikult väga ei räägitud ja autasusid ei kantud. Kes siis vigast tööle võtab või rindenaiste kosima hakkab. Mehed olid võitjad, kangelased, peigmehed, neil oli olnud sõda, aga neid vaadati teise pilguga. Naistelt võeti võit käest ära. 
Ma elasin ühiskorteris. Naabrinaistel olid kõigil mehed, solvasid mind. Mõnitasid: "Ha-ha-haa... Räägi, kuidas sa, l..., seal meestega..." Valasid minu kastrulisse kartulite peale äädikat. Puistasid lusikaga soola... Ha-ha-haa... (Jekaterina Nikititšna Sannikova, seersant, laskur"
Kuidas kodumaa meid vastu võttis? Ei saa ilma nutmata... Nelikümmend aastat on möödas, aga siiamaani on põsed punased. Mehed olid vait, aga naised... Nad karjusid meile: "Küll me teame, millega te seal tegelesite! Meelitasite oma noorte v...dega meie mehi. Rindel...d. Sõjaväelitad..." Igat moodi solvati... Vene sõnavara on rikas... (Klavdia S-va, snaiper)
Tunnetest pulbitsevad isiklikud lood kombineerituna kujuteldamatult võikate detailidega hakkasid mulle lõpuks päris ajudele. Vastik viha ja vägivald. Samas muidugi huvitav sissevaade sõjaolmesse. Lugemisest on mõni nädal möödas, aga pole väga lugemislainele end tagasi saanud. Võib-olla läksin Aleksijevitšiga liiale, sest lugesin ma ju vahetult enne ta Tšernobõli raamatut ja pärast sõjaraamatut võtsin ette "Pruugitud aja", mis jutustuab Nõukogude Liidu lagunemisest. Üks teema hullem kui teine!

Kommentaarid

  1. Tere, ma tahan jagada oma imelist tunnistust Pärast seda, kui ta oli aastaid mehega suhelnud, lahkus ta minuga, tegin kõik võimaliku, et ta tagasi tuua, kuid kõik oli asjata, ma tahtsin teda nii väga tagasi armastuse tõttu, mis mul on tema jaoks ma palusin tal kõike, andsin lubadusi, kuid ta keeldus. Selgitasin oma sõbrale oma probleemi ja ta soovitas mul pigem pöörduda õigekirja küsija poole, kes aitaks mul õigekirja loomisel teda tagasi tuua, kuid ma olen see tüüp, kes ei uskunud kunagi loitsu, mul polnud muud valikut kui seda proovida, ma saatis meili õigekirja küsijale ja ta ütles mulle, et pole probleemi, et enne kolme päeva saab kõik korda, et mu endine naaseb minu juurde enne kolme päeva, ta loodab õigekirja ja üllataval kombel oli teisel päeval kell 16.00. Mu endine mees helistas mulle, ma olin nii üllatunud, vastasin kõnele ja tema sõnul oli tal kõigest juhtunust nii kahju, et ta tahtis, et ma tema juurde tagasi tuleksin, et ta mind nii väga armastab. Olin nii õnnelik ja läksin tema juurde, nii hakkasime jälle koos õnnelikult koos elama. Pärast seda olen lubanud, et kõigil, keda tean, kellel on suhteprobleeme, oleksin sellisele inimesele abiks, suunates teda ainsa tõelise ja võimsa õigekirjakoguja juurde, kes aitas mind oma probleemiga. e-post: babaidadawiseman01@gmail.com
     võite talle e-kirja saata, kui vajate tema suhetes või mõnel muul juhul abi.

    Armastuse ilm
    Teeni palju raha või võite loterii võita.
    Saavutage edu ettevõtluses.
    Vaimsed probleemid.
    Võida kohtuasi.
    Otsige oma elukaaslast.
    Hankige hästi tasustatud töö.
    Saa oma abielu üle kontroll.
    Saage inimestelt soosivust ja meelitage neid.
    Võtke tagasi kaotatud raha.
    Tervendage teid kõigist haigustest. nii ravitavad kui ka ravimatud.
    Lahendage rasedusprobleeme ja õnnistage teid imikutega jne ...

    Pöörduge selle suurepärase mehe poole, kui teil on püsivaid lahendusi probleeme
    läbi babaidadawiseman01@gmail.com
    WhatsApp: +2348136951551
    Viber: +2348136951551

    Tänan mind hiljem

    VastaKustuta
  2. Kuidas saate oma suhteid oma endise abikaasaga korda saata, mu mees jättis mind maha ja tõesti, ma ei lakka teda kunagi armastamast, puutusin pärast 5-aastast lahusolekut kokku dr Sacre'iga, kes on õigekirjavalaja, kes aitas mind ja mu meest tagasi mulle ja täna elame taas õnnelikult koos, võtke ühendust dr Sacrega kõigi suhetega seotud probleemide korral, kui ta teid aitab, kirjutage WhatsAppis
    +2349076034359 või kirjutage talle e-posti aadressile sacretempleofpower@gmail.com

    Proua Fien jaan.

    VastaKustuta

Postita kommentaar