Heiki Pärdi "Eesti argielu: teekond moodsasse maailma"

Heiki Pärdi "Eesti argielu" jutustab sellest, kuidas eesti talupoegadest 150 aastaga moodsad eurooplased said. Vaatluse all pole aga mõtteloo ajalugu ega revolutsioonilised sündmused, vaid ennekõike olmetingimused ja hügieen. Raamat edeneb vaatamata paljudele viidetele ja ääremärkustele jõudsalt ja lõbusalt. Mulle jäi mulje, et autor oli kirjutades konstantses hämmingus. Üldse mitte nina kirtsutav või põlastusega olevikust minevikku vaatav, vaid justnimelt hämmingus. Ma ise küll üllatusin ehk mõnest seigast lugedes (jalanõusid hakati tuppa tulles ära võtma alles 20. sajandi keskel!), aga midagi päris kummalist nagu ei kohanudki. Võib-olla olin saanud hea ettevalmistuse Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni "Kultuurset inimest" lugedes - see raamat oli Rootsi keskklassi tekkest ja muuhulgas nende hügieenist, mis muide polnud kuigi erinev eestlaste omast. Tänapäeval on inimestel muidugi puhtusele mõeldamatult teistsugused standardid kui sada aastat tagasi, aga praegugi on säilinud rudimente tollasest ajast, mistap pole väga raske ette kujutada, kui levinud mõni säärane komme siis olla võis (mõelgem kas või välipeldikutele kusagil maakohas ja neile, kelle nina neid ei kannata ning kes seepärast pigem nende taga käivad). Puhtus aitab muidugi tõkestada haiguste levikut, aga kuskilt läheb piir, kust alates puhtam olemine on ajendatud pigem sotsiaalsest survest (mis on omakorda ajendatud ei tea millest) kui kasust tervisele. 

Autor kappab läbi paljudest olmeelu valdkondadest: ajatundmine, üksikisiku eristumine, elu kogukonnas ja perekonnas, isiklik hügieen ja koduse puhtuse pidamine, elamistingimused maal ja linnas. Peaaegu jääb mulje, et kõik on ära öeldud. Aga on üks teema, millest pole sõnagi, aga mille käsitlemisvajadusele viitasid pea kõik ülejäänud peatükid: seks. On ju seegi argielu lahutamatu osa ja mul tekkis raamatut lugedes sellega seoses küll hulk küsimusi. Kui rehetoas elas kümme inimest pead-jalad koos ja lapsed magasid vanemate voodi jalutsis, siis kus ja millal seksiti? Kas seda tehti alati sama muuseas kui kõndimise pealt seeliku varjus pissimist? Kas ja millised kaitsevahendid olid kasutusel soovimatu raseduse vältimiseks? Õitsil käimine? Lakas magamine? Kas harva pesemine mõjutas kuidagi ka seksuaalelu? Milline oli üldse tollal suhtumine seksuaalsusesse? Mis oli tabum, mis oli vähem tabu kui praegu? Küsimusi on palju, aga elamistingimuste peatükist sain vaid seda teada, et "vanad ja noored, mehed ja naised, lapsed ja täisealised - kõik alati koos, segi kõigi oma suguliste ihade ja kehalikkude vajadustega". Nii, ja edasi!? Huvitav, kas polnud selle kohta materjali saadaval või polnud autoril huvi sellest kirjutada. Mulle isiklikult tundub, et selle teema argisemat ja praktilisemat sorti aspektid oleks raamatusse küll toredasti sobinud.

Muljetamisega hoogu sattununa turgatas tegelikult üks asi veel pähe, millest juttu polnud, kuid mis hügieeniteemade külluse tõttu võinuks kindlasti kajastamist leida: menstruatsioon. Ei hakkaks spekuleerima meesautori huvipuuduse või ideoloogilise kallutatuse teemal, aga ma isiklikult jään nüüd küll ootama üht seksi- ja vererohkemat argielu käsitlust.