Anti Saar "Suur koogitegu"

Kuna kõik ei saa kõigile meeldida, söandan välja öelda, et ma ei ole perekond Pärna illustratsioonide fänn. Mitte et need mulle üldse ei meeldiks, aga jah, fänn ei ole. Samuti ei saa väita, et värssjutustus kui žanr mind erutusest värisema paneks. Ometi meeldis mulle vägagi Anti Saare värssjutustus "Suur koogitegu", mille on illustreerinud Olga, Priit ja Märt Rudolf Pärn. Lugulaul jutustab eskaleeruvast pannkoogiteost, mille käigus taina parendamiseks sellele muudkui koostisosi lisatakse, nii et ühel hetkel on terve vann tainast täis ja ei aita muu, kui tuleb seda suusakeppidega segada. Küpsetatud pannkooke on pärast selline laadung, et nende ärasöömiseks tuleb üks tõeline pikalauapidu korraldada, mistõttu ei saa öelda, et koogitegu untsu oleks läinud, ehk hoopis vastupidi. Ei saa jätta mainimata, et mulle meenus mu paari aasta tagune vahva reis Marimaale, mille jooksul lugematu hulga pannkooke ära sõin, sest iga pikk laud, mille taha meid istutati, oli lookas justnimelt pannkookidest. Pärast raamatu lugemist tekkis koletu mõte, kas maridel läks ka tainategu pidevalt ülekäte, mistap neid kooke nii ilmatu palju välja tuli, aga vaevalt. Ju neile ikka lihtsalt maitsesid need koogid nii väga. 

Lugesin raamatut oma imikule ette ja isegi oma ilmetu deklameerimisoskusega sain aru, kuivõrd see rütmikas ja lahedate riimidega tekst ettelugemiseks sobib. Õigupoolest sobinuks tekst lausa räppimiseks või kuidagi Kurjami stiilis ettelaulmiseks, aga seda ei julenud ma veel ise proovida. Nagu mainitud, pole Pärnade illustratsioonid muidu mu lemmarid, aga selles raamatus meeldisid need mulle vist lausa väga. (Huvitaval kombel lugesin kuskilt ka kellegi arvamust, kelle meelest ei peaks lasteraamatuid taotluslikult koledasti illustreerima...) Piltide hoogsus ja mingisugune sõgedus lõi mulje animafilmist, mis jooksis kuidagi mõnusas sünkroonis lennuka tekstiga. Nüüd oleks sobiv eelnev ühe tabava lausega kokku võtta, aga kui kord aastas siia kirjutada, võib postituse avaldamine selle taha ootama jäädagi. Loodetavasti postitan edaspidi sagedamini ja küll need teravmeelsed lõpulaused ka ükskord tulema hakkavad.

Kommentaarid