Fjodor Dostojevski "Alandatud ja solvatud"

Kõik sai alguse sellest, et vaatasin - õieti neelasin - lõpuks menuseriaali "The Wire". Tore oli üle tüki aja tunda nii palju tundeid, mida pakkusid mitmeplaanilised tegelased. Mõtlesin, milliste kirjanike teostest võiksin otsida sarnast elamust ja millegipärast tõmbas 19. sajandi realistide poole. Ehk võiks sealt leida lugusid ja konflikte, milles kohtuvad ülev ja madal, õilis ja reetlik, põhimõtted ja põhimõttelagedus, isad ja pojad jne. Tolle aja kirjandusele mõtlemine pani mind omakorda arutlema selle üle, milline on tänapäeval klassikute, näiteks Dostojevski, lugejate vanuseline jaotus. Ma ei uurinud muidugi midagi selle kohta, aga kaldun arvama, et enamik inimesi, kes on lugenud Tolstoid, Dostojevskit, Balzaci jt, on seda teinud hilisteismelisena ja kohustuslikus korras. Ometi pole need klassikaks saanud teosed ju kirjutatud sellist sihtrühma silmas pidades. (Meenub linnalegend leidurist, kes mõtles välja geniaalse pakendi tükksuhkrule, aga kes oli sunnitud enesetapu tegema, sest keegi ei osanud seda pakendit õigesti kasutada.) Lugesin ise viimati Dostojevski teoseid 00ndate keskpaigas algaja filosoofiateaduskonna üliõpilasena ja otsustasin nüüd, veidi kalestunuma täiskasvanuna, uuesti proovi teha, sest miks mitte jätta tundmata aukartus klassiku ees ning läheneda ta loomingule kui lihtsalt raamatutele, mis väärivad lugemist ja loodetavasti ka nautimist.

"Alandatud ja solvatud" on traagiline armastuslugu, mille traagilisuses on suuresti süüdi osalejate seisusevahed. Teose jutustaja, kirjanik Vanja armastab Natašat, aga Nataša armastab ullikest Aljošat, kuigi viimase isa, vürst Valkovski on alandanud ja solvanud Nataša isa, esitades talle valesüüdistuse. Aljoša armastab küll justkui Natašat, aga samas ka Katjat, kes erinevalt Natašast kuulub Aljošaga samasse kõrgemasse kihti. Selle armastusloo kõrval jookseb tegevusliin peaosas vaeslaps Nelliga, kelle Vanja on oma hoole alla võtnud. Lõpplahendus on muidugi mõista nii dramaatiline kui ka traagiline.

Saan aru, et iva on kõrgemast seisusest alandajate ja madalamast seisusest alandatute konfliktis, aga lihtsa lugejana kogesin kolmveerandit loetust kui mingit teismeliste seebiooperit. Tõesti, suurema osa sündmustikust moodustas Vanja tormamine Nataša, ta vanemate, Aljoša, vürsti, Katja ja kõikvõimalike muude tegelaste vahet, et kõigi nende osaliste tundepuntrat lahendada. Kui ma kirjutasin tormamine, siis ma ei mõelnud seda kujundlikult, vaid sõna otseses mõttes: Vanja päevad möödusid tiheda graafiku alusel, mis sisaldas jooksmist eri tegelaste kodude vahet, et uudiseid vahendada ja järgmisi samme planeerida, kusjuures iga minut võis tuua uue pöörde ja igal vestlusel näis olevat potentsiaali KÕIKE muuta. Kohati meenusid mu enda 20 aasta tagused piinlikud sissekanded mu päevaraamatusse stiilis "Esmaspäev, 1.11.2003. N. ei öelnud täna MSNis midagi. Nüüd on vist kõik!!!", "Teisipäev, 2.11.2003. N. ütles, et võiks õhtul rääkida. See otsustab kõik!!!" jne. Mu enda elus pole küll kunagi ette tulnud nii palju põlvili langemist ja isegi mitte nii palju nutmist kui "Alandatutes ja solvatutes". 

Seekord ei õnnestunud mul klassikast saada sellist elamust kui "The Wire'ist", aga pole hullu. Tükk tahedat lugemist sellele vaatamata!

Kommentaarid