"Ma hakkasin mingi hetk endale juba teadvustama, et mingu nii, et ma kirjutangi nii, et tatti ja pisaraid lendab. Kõik negatiivseks peetavad emotsioonid – viha, kadedus, hirm ja häbi – need on ju täiesti igapäevased ja normaalsed, ja loomulikult selleks, et laps kasvaks ühiskondlikuks olendiks, peab ta õppima nendega mingil määral toime tulema."
See tundeküllasus vist võlubki. Raamatus "Anni asjad" on iga lugu pühendatud kolmeaastase lasteaialapse Anni mingile asjale, olgu selleks siis kirju nöörijupp, unistus või lemmiksöök (mm, majonees!). Kuigi Anni lugudes on vist tegevust rohkem kui Pärdi omades, on siingi küllaga tatti ja pisaraid, kuigi domineerivad muidugi rõõmus olme ja õdus Tartu. Kuigi minu lapsepõlve ja raamatu ilmumise vahele jääb umbes kolmkümmend aastat, ning lood on igati tänapäevased, sain isegi mõnusalt nostalgilist äratundmist kogeda. Võtkem või suur kergendustunne, mis saab osaks, kui lahendatud on probleem, mis lapsele on rusuvalt raske, täiskasvanule aga tühi-tähi ("Taskud"). Meenus ka mõnu suvaliste asjade küljes rippumisest ("Kang") või nauding millegi üha uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti lugemisest ("Kutse"). Nüüd jääb üle vaid ära oodata, et oma lapsuke nii suureks saaks, et ta raamatute söömise asemel nende ettelugemist kuulata tahaks, sest just selleks need lüheldased lood paistavad sobivat. Kes ise juba lugeda oskab, on vist juba natuke liiga suur, et kolmeaastastest tittedest lugeda, aga mine tea. (Postitasin postituse juba ära, kui sain aru, et oot, ma oskan lugeda ja ma olen ju üle kolme aastane...)
Postita kommentaar
0 Kommentaarid