Kadri Kiho "Endel ja Kati" (illustreerinud Stella Salumaa)

Viimasel ajal on näppu jäänud hulk lasteraamatuid, mille illustratsioonid näivad mulle kuidagi retrohõngulised - Elina Sildre illustreeritud ja Indrek Koffi kirjutatud "Kuhu lapsed said", Jaan Rõõmuse illustratsioonid Tähekesele ja Kätlin Kaldmaa "Lydiale", Kristina Torti illustreeritud ja Johanna-Iisebell Järvelille kirjutatud "Leo ja ninakoll" ja tõenäoliselt mõni veel, mis kohe pähe ei turgata. Kui ma selle tähelepaneku üle järele mõtlesin, hakkasin aga kahtlustama, et ehk pole asi milleski retrolikus, võib-olla kasutavad kõik need kunstnikud joonistamisel hoopis mingeid digitehnoloogiaid, mis nende loomingu millegi poolest kuidagi sarnaseks teevad. On, kuidas on, nimetatud teoste ritta lisaksin Kadri Kiho kirjutatud ja Stella Salumaa illustreeritud raamatu "Endel ja Kati".

Endel on hästi pikkade jalgadega ja natuke karvaste sussidega bussijuht, Kati aga tema malbe häälega töökaaslane, kes elab kusagil seal bussi armatuurlaua taga ja loeb reisijatele bussipeatuste nimesid ette. Ühel hommikul on Katil aga hääl ära läinud ja Endel peab ise kõva ja selge häälega peatuste nimesid teadvustama. Kuigi Endel on nii suur mees, et ulatub bussis seistes pea laeni, kardab ta koledal kombel teiste ees kõva häälega rääkida. Kas saab midagi karta ja olla söakas samal ajal? Vist ikka saab, Endel küll saab. Haarab aga higiste kätega roolist ja annab minna! Alguses aremalt, varsti juba õige kuraasikalt.

Arutlesin kodus teise täiskasvanuga selle raamatu üle ja tema meelest oli see justkui täiskasvanutele kirjutatud raamat hirmude ületamisest. Ma isegi ei tea enam, mida arvata. Ma olen ligi kümme aastat jälginud kohalikku lasteraamatute skeenet, kuigi ma pole juba väga ammu laps olnud ja täiskasvanueas pole ma lastega eriti kokku puutunud. Nüüd on mul küll endal ka laps, aga ta on veel nii väike, et ma loen talle ette seda, mida mina tahan. Kui värvilised pildid välja arvata, ei näi tema jaoks väga vahet olevat, kas deklameerin talle Kalev Kesküla palakesi või Hando Runneli lasteluuletusi. Nii et kuigi ma hoian kätt lastekirjanduse pulsil, ei tea ma praegugi, mis lastele tegelikult peale võiks minna. Kuid vabandage mu heietusi ja naaskem raamatu juurde!

Esinemishirm ja sellest ülesaamine on ainult üks äratundmist pakkuvaist teemadest, millega "Endel ja Kati" lugejat kostitab. Vähemalt mulle valmistas äratundmisrõõmu ka isevärki jutuga bussijuhi tegelaskuju. Viimasel ajal pole ma selliseid kohanud, aga 15-20 aastat tagasi tuli - vähemalt praegu meenutades - õige tihti ette, et bussijuht mikrofoni mingit naljakat juttu rääkis. Näiteks 00ndate alguses sõitis Tallinn-Tartu liini üks naisbussijuht, kes jäi mulle meelde sellega, et ükskord aasta alguses teatas ta enne sõitma hakkamist: "Teate rahvas, kuhu me sõidame? Tartusse? See on ainult pool tõde! Me sõidame vastu selle aasta esimese nädala esimesele kaunile hommikule!" Kandis veel teine päkapikumütsi, kiitis kõiki ja jagas kommi. Olid ajad! Tänapäeval on kõigis bussides armatuurlaudade taga Katid tööl ja nii ei saagi enam teada, mida kõike bussijuhtidel sõitjatele öelda oleks.

Kolmandaks tuleb ära nimetada vahvad tänavad ja bussipeatuste nimed. Kadri Kiho pole ette võtnud Eesti kohanimede andmebaasi, et sealt naljakaimad välja valida ja raamatusse panna. Selle asemel sõidab Endli buss marsruudil Sametmetsa-Laamaaia. Osa nimesid on täitsa lambikad (Duksiku, Ennustuse, Ertshertsog Ernsti plats), osa aga variatsioonid tegelikkuse ainetel (Maubakaja, Laamaaia, Kassisaapa, Muku). Kellele siis lahedad kohanimed ei meeldi!? Mulle küll näib, et inimestele läheb tihti korda, kui kuskil toredat kohanime kohatakse, mistap usun, et raamat annab ka tõuke üksteisega oma lemmikumaid kohanimesid jagada. Kui mõni laps veel mõne kohanime veidi segamini ajab, siis seda lõbusam! (Lugesin just, kuidas Kaisa Ling Thingi väike õde Räbala puiesteest rääkis.) 

Kuna alustasin illustratsioonidest, lõpetan ka nendega. Pildid on tõesti kuidagi retrolikud ja üllatavalt hallid, olemata sealjuures üldsegi mitte tuhmid või loiud. Värvidest on esindatud sinine, punane ja toonid valgest mustani. Ei tea, kas asi on selles, et Stella Salumaa töötab ka animaatorina, aga pildid mõjuvad hästi liikuvalt. Buss sõidab, Endel vehib kätega, rool pöörleb, lõhnakuusk tilbendab ja peatused vihisevad mööda. Nii et retro või mitte, tore ja ilus raamat igal juhul!