Voldemar Panso "Naljakas inimene"

Mõnusalt lõbusad ja värvikad vested Kassarimaast ja sealsetest inimestest, kõrvalosas neli aastaaega. Millegipärast raamatut kätte võttes hästi ei uskunud, et kohati tõesti naljakas võib olla, aga oli küll. Erilist mõnu pakkus Kassari naiste suuvärk ja kõnepruuk. Ma ei tea paremat asja ilma peal, kui inimesed, kes oskavad "juturattale rihma peale panna", nii nagu seda tegi näiteks Panso sõber Kase Anna. Peale selle on muidugi omaette kunst neid sõnaduelle ja vaimukusi kogu oma ilmekuses kirja panna.

Astunud ta viltuvajuvasse majja, mille Anna ise kohale vedanud ja kokku pannud, märkan tagakambris suurendatud vanamoodsat fotot. Anna noorena on kreeka ninaga, kõrval keegi meesterahvas.

"Kes see on?" küsin.

"See mu esimene mees."

"Ah seesama ta ongi."

"Seesama, raibe, näh."

"Noh, kuidas ta oli ka?"

"Maitseasi, minule ta, kurat, küll äi meeldind."

"Miks sa siis läksid talle?"

"Loll olin. Teised käisid peale, et mine ja mine, tal suur rohuaed. Läksin viimaks. Möttepeigmees oli mool teine. Aga ee arjusin." 

"Mis tast sai?" 

"Maha suri. Lihavette ajal vettis viina, läks naabrimehega piiri jagamise pärast tülgu ja lükkasid teineteist veeouku. /---/ Mo mees oli kole saamatu, ainult löngaotsa oskas suus närida. /---/"

Mis aastaaegade kirjeldamisesse puutub, ei saa ma enam praeguses augustikuus jalutades lahti Panso võrdlusest, mille järgi esimesed kollased lehed rohelistel puudel on nagu esimesed hallid karvad suve juustes. Niisamuti ei saa ma omaenda sünnipäeva eelõhtul peast välja järgmist pikaealisuse saladust:

Liigutav on jälgida vanu, kes on säilitanud elujanu ja teotahte. Vestlesin kord ühe 89-aastasega Toomemäel, kui ta vapral sammul ronis orust üles, kott metsataimedega õlal. 

"89-aastane! Ja nii kõbus? On teil ka pika eluea saladus?"

"Ei muud saladust midagi, kui et ma olen eluaeg tüdrik olnd, palju suppi ja sibulat söönd ja tarvitand palju välimist lufti."


Kommentaarid