Andra Teede "Emadepäev"

 

Andra Teede sai emaks ja hakkas luuletama emadusest. Ma ka kehvem pole, sain samuti emaks ja siin ma olen, loen luuletusi emadusest. Teede kirjutab armastusest ja nunnudest seikadest, aga peamiselt siiski sellest, mis on frustreeriv, painav, hirmutav, väsitav: igikestev remont, lapse und rikkuvad ehitusmehed, emale seatavad ootused, sõda ja sõjahirm, eneseteostusega heitlemine, unetus, lakkamatu mure lapse pärast. Luuletuste vahele on pikitud fotod stseenidest elust väikelapsega, mis kõrvalseisjale võivad paista suisa abstraktsed, aga väikelastega tuttav inimene näeb kohe ära, et tegu on näiteks beebihambaharja otsaga. 

Tore, kui keegi kirjutab sellest, mis pole tore, kui teema on selline, et kõik peaks justkui tore olema. Kuigi ma ei tea ka, tänapäeval vist eriti ei eeldata, et miski iseenesestmõistetavalt kõigile ühtmoodi tore või nõme on. Selles mõttes pole siin suurt midagi uut, küll aga pole emaduse teema selles võtmes eesti luules ehk väga sageli käsitletav. Või on? Tegelikult ma ei tea, sest ma pole sellega eriti kursis. Võin olla päris kindel, et kui ma poleks ema, poleks ma seda raamatut lugenud, ja kui ka oleks, poleks ma uskunud, ja kui ka oleks uskunud, poleks ikkagi aru saanud.