Raamaturinglus 2022. aastal

I

Aastavahetuse aegu tehakse kokkuvõtteid möödunust. Ma lugesin mullu rohkem raamatuid kui kunagi varem: tervelt 73. Ainult et suur hulk neist olid väikelastele mõeldud, mistap lehekülgi tuli kokku vaid 6469 ja kui peaks saama loetud sõnu kokku lugeda, siis oleks nendegagi üsna hõre seis olnud.

Lemmikud lasteraamatute seast olid vast 

• Kadri Kiho "Endel ja Kati" - Ägedates toonides illukad + vahvad kohanimed + hirmude seljatamine. Värske Aasta Rosina laureaat pealegi!
• Mo Willems "Me oleme raamatus!" - Lihtne ja geniaalne nagu lühike multikas.
• Jon Agee "Elu Marsil" - Kes tahab, leiab põhjuse loo moraali kritiseerimiseks, kes tahab, ei leia moraali ja naudib hoopis pilte ning pugistab naerda.
• Ulrika Kestere "Sünnipäev" - Igaüks on isemoodi ja igaüks tähistagu sünnipäeva, nagu tahab!
• Max Velthuijs "Konn ja sõbrad" - Natuke vanem raamat natuke pikemate lugudega. Sisaldab natuke ootamatul kombel surmakultuuri ja integratsioonipoliitikat.
• Sven Nordqvist "Pettson, kas sa niiviisi oskad?" - Polnud enne Pettsoni raamatuid lugenud, küll oli see vast tore! Mõnusad ja hubased kass ja vanamees.
• Anti Saar "Suur koogitegu" - Mulle on nii meeldinud seda deklameerida ja tsiteerida! Hoogne lugu sellest, kuidas koogiteoski kõik on enamvähem suhteline.
• Anti Saar "Pärt plindris" - Mõnusad lookesed lasteaiaealisest Pärdist, kes igas jutukeses mingi probleemi seljatab. Sõbranna sõnul haigelt pikkade lausetega, ma ise seda kohe tähele ei pannud, kuigi pean vist tagantjärele nõustuma.
• Heli-Illipe Sootak "Kiisu aias lehti riisus" - Luuletused väikelastele kiisudest, tuulelohedest, gasellidest ja lumesahkadest. Nunnu, aga mitte läila, riimis, aga mitte liiga, realistlik, aga mitte ainult, Maria Montessori kiidaks heaks, aga ainult poole, sest riisuvad kiisud pole realistlikud, aga gasellid duellil on küll (vähemalt nii ma sellest Montessori asjast aru olen saanud...).

Luulelemmik oli vast Mart Kanguri "Kellegi teisena", sest mulle meeldib Mart Kanguri luule ka siis, kui parasjagu käes olev pole minu meelest parim, mis ma talt lugenud olen. Iseenesest lugesin luulet enda kohta arvestatavalt palju, kahjuks enamik pani õlgu kehitama.

Ilukirjanduslemmik oli vast Miriam Toewsi "Kõik mu mured mannetud". Surmateemaline, aga mitte otseselt masendav. See oli võib-olla ka lausa ainus päris tõeline juturaamat, mida ma lugesin ja tegelikult oli ju seegi natuke päriseluga segamini läinud.

Aimekirjanduslemmik oli Barbara Demicki "Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja-Koreas". Ajakirjanik Demick jälgis mitme põhjakorealase elu mitme aasta jooksul ja külastas ka ise Põhja-Koread.  Tulemus on huvitav ja hariv, aga ennekõike masendav. Inimesed pole justkui vangis, aga nende elu möödub sisuliselt sunnitöölaagris. Peaaegu kahetsesin selle lugemist, sest see oli ikka kole masendav ja masendavust oli tänavu selletagi piisavalt. Kas teadsite, et päevas 500 kcal tarbides saab kolm kuud läbi häda elatud, aga rohkem pigem mitte? 

II

Kuna mõtteid ärgitavaid lugemiselamusi oli pigem vähe, siis pole mul olnud eriti huvitav 2022. aastast kui lugemisaastast mõelda, Küll aga turgatas pähe mõtiskleda selle üle, millised raamatud mu käest 2022. aastal läbi käinud. Kust nad tulid? Kuhu nad läksid?

Mõtlesin välja sellised kategooriad:

Raamatud, mis tulid

• Raamatud, mille laenutasin raamatukogudest
• Raamatud, mille ostsin endale
• Raamatud, mille sain kingituseks
• Raamatud, mille hankisin Raamatuvahetusest

Raamatud, mis läksid

• Raamatud, mille ostsin kingiks
• Raamatud, mille müüsin maha
• Raamatud, millest sain lahti Raamatuvahetuse kaudu

Niisiis... lähme teele.

Raamatud, mis tulid

Raamatud, mille laenutasin raamatukogudest

Neid oli tervelt 102. Enamik Kalamaja raamatukogust, osa Tallinna Keskraamatukogust, mõni Rara esindusest Solarises, mõni vist ka Sõle raamatukogust. Raamatukogud on üks parimaid ja geniaalsemaid asju, mida inimesed on välja mõelnud ja ma tahaks, et rohkem inimesi kasutaks nende pakutud võimalusi! Pole mõnusamat asja kui riiulite vahel luusida, vahepeal mõni eksemplar riiulist võtta, sirvida, kuhjata neid kaenlasse ja panna mõni korvi, guugeldada, surfata GoodReadsis ja oma Esteri salvestatud kirjete kaustas ning seejärel lasta läbi piiksutada kümneid teoseid, millega kodus mõnuleda ja seda kõike TASUTA. Uskumatu! Öeldakse, et kui miski on liiga hea, et tõsi olla, pole see tõsi - no raamatukogudele peab siinkohal erandi tegema!

Raamatud, mille ostsin endale

• Kadri Kiho, illustreerinud Stella Salumaa "Endel ja Kati" (Päike ja Pilv, 2022) - Tegelikult ostsin küll lapsele, aga see selleks. Ei tahtnud riskida võimalusega, et kui laps kunagi sobivas eas on, pole raamatut enam kaubanduses saadaval.
• Indrek Koff, illustreerinud Elina Sildre "Kuhu lapsed said?" (Härra Tee ja Proua Kohvi, 2021) - Atraktiivse vormi ja üsna võluva sisuga lugulaul. Selliseid pole kunagi liiga palju!
• Jaan Aru "Loovusest ja logelemisest" (Argo, 2022) - Ostsin kinkekaardi eest, nii et õigupoolest sain pigem kingiks. Paras lugemine logelemiseks, loovust vist aga ei mõjutanud.
• Joonas Veelmaa "Alaska" (Puänt, 2022) - Olen küll Pöial on jala Alaska fänn Facebookis, aga luulekogus pidin veidike pettuma. Vist oli natuke liiga isiklik ja liiga vähe ühiskondlikke või kuidagi muudmoodi üldisemaid teemasid puudutav. Olin muidu just neid teemasid harjunud ta luuletustes kohtama ja mis mind just kõige rohkem paelus.
• Asta Õim "Eesti kõnekäänud III: indeks" (Eesti Kirjandusmuuseum, 2022) - Kui I ja II köites on kõnekäänud temaatilised organiseeritud, siis indeks aitab kõnekäändu teades üles leida selle teema ja tähenduse. Indeks on aga tehtud nii põhjalik, et kitsid võivad I-III köite asemel omale ainult III hankida ja saavad kõnekäändude tuuma sellestki kätte.
• Paul-Eerik Rummo, pildid teinud Kaido Ole "Kui hunt veel inimene oli" (Tammerraamat, 2019) - Lasteraamat, mille ostsin, sest see maksis allahinnatuna umbes kolm eurot, aga pildid olid Kaido Olelt, kelle looming mind väga rõõmustab. Vaadanud olen raamatut omajagu, ehk jõuan kunagi lugemisenigi.
• Mart Kangur "Kellegi teisena" (Sõnahulgus, 2021) - Luulet peab ikka ostma, sest see sobib mitmekordseks tarvitamiseks. Mart Kanguri teoste kollektsioneerimise osas olen peaaegu sama usin kui Maarja Kangro omade asjus. Kas pole veider, et neil nii sarnased nimed on selle juures?
• Maarja Kangro "Õismäe ajamasin" (Nähtamatu Ahv, 2021) - Mäletan, et vist kõige pikem jutt oli kannibalismiteemaline ja natuke nagu igavam kui teised, aga üks vägivaldne ja sportlik lugu oli jällegi hästi amüsantne. Oskab ikka hästi vinti keerata!
• Indrek Koff "Eestluse elujõust" (Härra Tee ja Proua Kohvi, 2010) - Vana hea, mis mul kodus puudu oli. Internet on ikka sees vä? Teed või kohvi? Välja lastakse enne! Endale meelde tuletamiseks sai kõik ka korduvalt aastasele lapsele ette loetud.
• Saara Huhta, Laura Huhta "Building the Pattern" (Quadrille Publishing, 2021) - See on moodsate lõikelehtedega õmblemisraamat, kust ma veel midagi õmmelnud pole, aga kohe õmblen.
• Heli-Illipe Sootak "Kiisu aias lehti riisus" (Dolce Press, 2016) - Pikendasin raamatukogust laenutatud teavikut piisavalt mitu korda, et lõpuks omale ka isiklik raamat soetada.

Raamatud, mille sain kingituseks

(Palun vabandust, kui olen mõne kingituse unustanud, väga raske on kingitud raamatuid teiste seast kuidagi välja filtreerida!)

• PJ Harvey "Orlam" (Picador, 2022) - Värssjutustus PJ Harveylt, kellega mind seob rohkem kui kahekümne aasta pikkune fänlussuhe. Paralleelselt Dorseti murdes ja inglise keeles. Paras pähkel puremiseks, pole tervet teost veel läbi ragistanud. 
• Kaido Ole "Kaido Ole 3/4" (Kaido Ole, 2022) - Üks raamat, mis ka raamat on! Samas on see ka raamat, mis on nagu kirjutuslaud või hauaplaat, sest see on nii suur ja raske. Sisaldab reprosid pea kõigist Ole teostest, sekka ka paar teksti temast ja ta loomingust.
• "Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist" (Eesti LGBT Ühing, 2022) - Jõuluvanalt!
• Caroline Criado Pérez "Nähtamatud naised" (Tänapäev, 2021) - Raamat sellest, kuidas maailma asju disainides naiste peale just üleliia palju mõeldud pole. Mul on lugemine veel pooleli, vahepeal oli küll tunne, et haamriga mees/naine näeb igalpool naela, aga ma kardan, et ma eksin ja ongi kõik nii halvasti, nagu raamatust nähtub.
• François-Régis Gaudry "Let's Eat Italy!: Everything You Want to Know About Your Favorite Cuisine" (Aritsan, 2021) - Veel üks suuremat sorti kolakas teos, seekord Itaalia toitudest, jookidest ja söökidest. Mõnus sirvida ja lasta ilal voolata. 

Raamatud, mille hankisin Raamatuvahetusest

Endalegi üllatuseks olen ma Raamatuvahetusest saanud rohkem raamatuid kui raamatupoodidest. Asi on sellest, et uudiskirjandus pole minu prioriteet ja hulga sagedamini satuvad mu huviraadiusesse marginaalsed teosed aegade tagant, mida enam antikvariaatidestki ei pruugi saada. Nii et naljakal kombel õnnestub tihti pelga postikulu eest hankida raamatuid, mille eest ma võiksin hoopis tavalisest rohkem maksta, sest neid on nii raske kuskilt kätte saada. 

• Heli Illipe-Sootak, illustreerinud Marja-Liisa Plats "Pörkölt" (Tiritamm, 2012) - Kui miski meeldima hakkab, tundub vajalik seda suuremas koguses oma koju hankida. Näiteks tabas mind umbes aasta tagasi suur Marja-Liisa Platsi vaimustus. Nagu mainitud, meeldis mulle ka Heli Illipe-Sootaki kiisuraamat. Seega ei jäänud mul muud üle, kui hankida nende kahe ühine õudusjuturaamat "Pörkölt", seda enam, et pörkölt on ju ka üks ütlemata maitsev ungari toit. Kuidas raamat mekib, pole teada, sest lugenud ma seda veel pole. 
• Anti Saar, illustreerinud 
• Priit Pärn, Olga Pärn, Märt Rudolf Pärn
 "Suur koogitegu" (Kolm Elu, 2020) - Selle raamatu kohta olen juba nii palju kiidulaulu laulnud, et ma praegu rohkem kohe ei hakkagi.  
• Jean-Louis Fournier "Issi, kus me lähme" (Kultuurileht, LRK 13-14/2012) - Musta huumori küllased laastukesed elust kahe raske puudega pojaga. Meenutasid püstijalakoomikute sketše. Naljad on nii mustad, et tavalisele inimesele neid võib-olla andeks ei antakski, aga autori lunastab asjaolu, et tal endal on samuti olnud kaks väga raske puudega last (või kas lunastab või kas on lunastusest rääkimine üleliigne?). Palju vastukaja tekitanud teos, kiiresti loetav, naljakas, aga ka väga sünge.
• Indrek Koff, illustreerinud Ulla Saar "Ma elan hästi" (Härra Tee ja Proua Kohvi, 2016) - Minu meelest üsna segane raamat, mille süžee on raskesti jälgitav ja pildid kohati kreisid, aga midagi selles nagu on. Peab lihtsalt kannatlik olema. Omaette väärtus on see, et juhtumisi saatis Raamatuvahetuses selle teose mulle kirjanik ise. Vot sellised asjad on väikses riigis võimalikud.
• Germano Zullo & Albertine "Mu kullake" (Draakon ja Kuu, 2019) - Pildiraamat vanema ja lapse suhtest ja selle muutumisest sünnist surmani. Mida rohkem lasta end kaasa haarata, seda liigutavam ja puudutavam. Ma ei saa küll aru, miks seda kusagil lasteraamatuna esitleda, pigem on see raamat inimestele, kelle vanemad on vanaks jäämas. Palju pilte + vähe teksti ≠ tingimata lasteraamat.
• Tõnis Kahu "Viis+sõnad" (Eesti Ekspress, 2006) - Jälle üks raamat, mille saatis mulle Raamatuvahetuses üks kirjanik, seekord küll mitte saadetava raamatu autor, vaid hoopis Epp Petrone. Igatahes jäin millalgi mõtlema Tõnis Kahu plaadiarvustustele ja sellele, kuidas need 00ndate alguses mulle suurt lugemislusti pakkusid. Näiteks on mulle pähe sööbinud üks tsitaat ta kirjutatud arvustusest Uni tehnograatsilisele plaadile "Kosmikud": "Süütu nagu 70. aastate mängurakett kirjaga "CCCP" ja soe nagu lastetoa radiaatoril rippunud pidžaama". Millalgi sai mul sellisest stiilist villand, aga olen oma elukaarel ringiga tagasi jõudnud ja tahan jälle midagi säärast lugeda. 
• Christine Nöstlinger "Konrad ehk laps konservipurgist" (Pegasus, 2017) - Lugesin kunagi seda jutustust emast, kel polnud plaaniski emaks saada, ja Konradist, kes talle konservipurgis ukse taha toodi. Kõlab nagu katseklaasilaps, kui nüüd mõtlema hakata. Igatahes jäi mind sealt üks tsitaadike kummitama, ainult et tsitaat ise läks meelest ja seepärast pidin hankima raamatu, et ühel heal päeval see õige lõik sealt üles otsida.
• Kaljo Põllu, tekstid Jaan Kaplinski "Kodalased. 13 reproduktsiooni" (Kunst, 1978) - Pärast 2018. aastal Marimaal käimist tabas mind jälle mingi soome-ugri hoog. Uurisin, ega kuskilt  Kaljo Põllu soome-ugri teemalist graafikat soetada ei saaks, aga see oli võrdlemisi asjatu lootus. Isegi selle reprode kausta hankimine oli paras väljakutse ning mujalt kui Raamatuvahetusest ma vaevalt seda saanud oleks.
• K. M. Sinijärv, V. Belials, A. Kivirähk jt "Ruttu tuttu! Isade unejutte" (Ajakirjade Kirjastus, 2005) - Oli vaja unejuttude raamatut ja esimese hooga ei leidnud ühtegi potentsiaalselt head tänapäevast raamatut, mille pealkirjas leiduks sõna "unejutt".
• Anti Saar "Pärt plindris", illustreerinud Anna Ring (Päike ja Pilv, 2020) - Mul on tegelikult sassis kõik erinevad moodused, mispidi ma selle raamatuga kokku olen puutunud, sest olen lugenud selles ilmunud jutte eraldiseisvatest raamatutest, olen tõenäoliselt laenutanud "Pärt plindris" raamatukogust, kindlasti olen vähemalt ühel korral selle kellelegi kinkinud ja kuskilt hangitud eksemplar on mul endal ka kodus.
• Jane Komusaar "Beebitoitude kokaraamat" (Ajakirjade Kirjastus, 2009) - Hankisin ja pärast ärisin uuesti maha, sest polnud eriti isuäratav.
• Maarja Säde "Beebimassaaž ja -jooga" (Helios, 2019) - Sama autori "Minu aktiivne beebi" oli igati asjalik ja kasulik käsiraamat, aga selleks ajaks, kui ma tolle massaažiraamatu hankisin, ei viitsinud ma neid asju enam eriti teha, sest laps müdistas niigi omal käel ringi.
• Anti Saar, illustreerinud Urmas Viik "Mina, Milda ja meister Michel" (Eesti Kunstimuuseum, 2018) - Hästi suures formaadis raamat Michel Sittowist. Kuna mulle Anti Saare looming hästi istub, pidasin vajalikuks kindluse mõttes see raamat hankida, sest mine tea, kas pärast saab.
• Anti Saar, illustreerinud Ulla Saar "Kojamees Urmas" (Päike ja Pilv, 2015) - Keelemängud teemal "miks öeldakse, et kindad on käes, kui tegelikult on käed kinnastes" esinevad minu meelest lastekirjanduses nii tihti, et mõjuvad üsna viledaks kulununa, aga Anti Saar läheb siit õnneks sammukese edasi ning koos Ulla Saare illustratsioonidega moodustub äge raamat kojamees Urmasest ja ta kühvlitest, luudadest ja harjadest. Raamat on küll lugema õppimise sarjast ja seetõttu jällegi täiesti mitteeakohane mu isiklikule lapsele, kes rääkidagi ei oska, aga raamatut on väga mõnus koos uurida, sest kasutatakse toredaid sõnu ja leidub palju pilte harjadest ja kühvlitest (tuleb välja, et need meeldivad lastele).

Raamatud, mis läksid

Raamatud, mille ostsin kingiks

• Liis Kivirand, illustreerinud Pamela Samel "Toru" (Päike ja Pilv, 2022) - Kihvt raamat, lahedad illukad Pamela Samelilt. Ostsin kingiks natuke nooremale kui 1,5-aastasele, et ta moodsa lastekirjandusega kursis oleks.
• Leelo Tungal, illustreerinud Grete Alt "Sul on teha mehetöö" (Rahva Raamat, 2022) - Ostsin kingiks natuke nooremale kui 1,5-aastasele, et ta vanaaegse lastekirjandusega kursis oleks. Põllutöömasinate pildid on muide tänapäevastatud.
• Jon Agee "Elu Marsil" (Egmont Estonia, 2019) - Vahva ja laheda pöördega pildiraamat, mille sai mult üks 2,5-aastane maimik. 
• Ulrika Kestere "Sünnipäev" (Koolibri, 2021) - Täiesti mitteeakohane kingitus 1. sünnipäevaks, aga tore idee ja lõbusad pildid.
• Maarja Kangro, illustreerinud Kirke Kangro "Ulguv rula" (Nähtmatu Ahv, 2022) - Kingitus 1. sünnipäevaks, sest teadsin, et lapse ema oskab selliseid uljaid riime hinnata. 
• Maarja Kangro "Õismäe ajamasin" (Nähtamatu Ahv, 2021) - Mäletate, kunagi kirjutas siin blogis ka Janika? Vat talle ostsin selle raamatu sünnipäevaks, sest käisime koos raamatuesitlusel, aga ta polnud seda lugenud. Ta loeb kahetsusväärselt vähe kohalikku kirjandust, see oli minu panus selle lünga täitmisse ta elus.

Raamatud, mille müüsin maha

Kui päris bestsellerid välja arvata, siis püüan ma üleliigsetest raamatutest lahti saada korraga mitmes kanalis, pakkudes samal ajal sama raamatut nii tasuta kui ka raha eest. Nii et maha müüdud raamatud oleksid võinud vabalt sattuda ka loetellu "Raamatud, millest sain lahti Raamatuvahetuse kaudu". 

• Jaan Aru "Loovusest ja logelemisest" (Argo, 2022) - Lugesin läbi ja sellest piisas. 
• A. J. R. Waterston "Sinu väike laps" (Pegasus, 2010) - Paras tellis. Mõtlesin, et äkki läheb vaja, aga ei läinud, sest milleks siis internet on.
• Maarja Säde "Minu aktiivne beebi" (Helios, 2020) - Asendamatu abimees ajani, mil laps roomama hakkas. Sai ideid mängimiseks ja võimlemiseks, mis olid eriti kasulikud päris alguses, kui pisike pamp peale kaootilise siputamise suurt midagi teha ei osanud. 
• Irvine Welsh "Ecstasy: Three Tales of Chemical Romance" (1996) - Ma kaldun arvama, et see raamat oli mul juba Tartus elades ehk vähemalt neliteist aastat tagasi. Kogu selle aja jooksul lugesin kokku maksimaalselt 10 lehekülge. Oli aeg raamat paremasse peresse sokutada.
• Michel Vovelle "Valgustusaja inimene" (Avita, 2006) - Kui ma veel Avitas töötasin, sai millalgi nii hea hinnaga "Inimene läbi aegade" sarja teoseid soetada, et ostsin kõik raamatud, mis tollal saada olid. Ainult et millegipärast ma isegi ei üritanud ühtegi neist lugeda. Lasin nad siis 2022. aastal vabaks, teevad ehk kellegi teise õnnelikuks.
• Eduard Vilde "Kuul pähe" - Eduard Vilde krimiromaan, mille ostsin aastaid tagasi seepärast, et see maksimaalselt kaks eurot maksis. Ma isegi ei üritanud seda kunagi lugeda. Mul on iga raamaturiiulite jooksev meeter arvel, mistap pole väga mõtet selliseid ruumiraiskajaid hoida ja nii meie teed lõpuks lahku läksidki.
• Jane Komusaar "Beebitoitude kokaraamat" (Ajakirjade Kirjastus, 2009) - Müüsin maha, sest tolku polnud. 

Raamatud, millest sain lahti Raamatuvahetuse kaudu

• Jean-Pierre Vernant "Vana-Kreeka inimene" (Avita, 2001) - Sama lugu, mis "Valgustusaja inimesega"
• Francois Furet "Romantismiajastu inimene" (Avita, 2003) - Sama lugu, mis "Valgustusaja inimesega"
• Guglielmo Cavallo "Bütsantsi inimene" (Avita, 2002) - Sama lugu, mis "Valgustusaja inimesega"
• Hardo Aasmäe "Mõttetute riikide aabits" (Ema & Isa OÜ, 2015) - Hankisin, ei lugenud, andsin edasi.
• Toomas Haug "Troojamäe tõotus" (Eesti Keele Sihtasutus, 2004) - Ohsaa, oli see alles raamat! Ostsin selle 15-20 aastat tagasi, kui mu üks tollane... hm, ei teagi, kes... ütleme siis, et kirjasõber Toomas Haugi originaalseid mõtteid eesti kirjandusest kiitis. Jäin uskuma, aga rohkem kui kümne aasta jooksul ei jõudnud ma enama kui mõne lehekülje lugemiseni. Mitte et loetul oleks midagi viga olnud, aga lihtsalt mina ei saanud kuidagi hästi minekule. 
• Dino Buzzati "Tatarlaste kõrb" (Eesti Päevaleht, 2005) - Kunagi paelusid mind Gerda Märtensi illustratsioonid Dino Buzzati teosele "Loomine". Sellest ajendatuna tundsin põgusat huvi ka ülejäänud Buzzati loomingu vastu, aga põgus huvi polnud piisav, et pärast raamatu hankimist seda ka lõpuni lugeda. Loodetavasti raamatu uus omanik oli huvilisem.
• Primo Levi "The Periodic Table" (1975) - Mingi ajutine ja arusaamatu huvi Primo Levi vastu pani mind kunagi seda raamatut ostma, aga ma ei lugenud aastate jooksul sellest ühtki lugu läbi. Üks suur meeltesegadus. Hea, et raamat uue kodu sai.
• Thomas Salumets "Kujuneda sunnita. Mõtestades Jaan Kaplinskit" (Varrak, 2016) - Mäletan, et lugesin üsna samal ajal Teet Evartsoni "Arvutitehnika riistvara" ja seda raamatut Kaplinskist ning mõtlesin, et okei, Kaplinskil on palju huvitavaid mõtteid, aga Teet Evartson teab, kuidas arvutid töötavad ning kas see pole mitte veel erilisem!?