Maarja Kangro "Ulguv rula" (illustreerinud Kirke Kangro)

 

Kuna Maarja Kangro on minu hinnangul üks coolimaid - kui mitte kõige coolim - eesti kirjanikke, kes on oma lahedust tõestanud nii luules kui proosas, nii täiskasvanutele kui lastele kirjutades, pole imestada, et ta lasteluuledebüütki päris lahe on.

"Ulguv rula" tundub olevat selline kogumik lasteluuletusi, mis võiks meeldida ka sellistele lastele ja nende vanematele, kelle meelest luule on igav, arusaamatu ja loodud vaid lugejate karistamiseks. Umbes 5-10-aastastele mõeldud rularaamatus on luuletused hoogsates ja üsna originaalsetes riimides, igas luuletuses mingi nali, puänt või vimkaga ivake. Lilli, liblikaid ja mingit nunnutamist pole. Mõni luuletus on kuidagi ajatu ja mõjub vaat et klassikaliselt, nii et tundub, et see võiks sama hästi olla, khm, kas või Leelo Tungla kirjutatud (nt "Koid"). On luuletusi teemadel, mis küll lastega seostuvad, kuid mis teab kui tihti just luuletustesse ei jõua, näiteks julmad känad, kaka ja kaashäälikuühend. Loomad, kellest on õige mitu luuletust, on kajastatud tavalisest teistsugustes olukordades. Õige mitu luuletust on sotsiaalkriitilise maiguga, näiteks lamemaalastest puupeadest, prügi mahaloopijatest, vihastest inimestest ja veidi haletsusväärsetest luuletajatest. Lugeda saab ka kuradist, vampiirist ja nuhist.

Kui lastele mõeldud värsket proosat tuleb uksest ja aknast, siis luulega näib mu meelest olevat hulga nigelam seis, vähemalt sellisega, mis oma kvaliteediga ka uudiskünnise ületaks. Esimese hooga meenuvad Indrek Koffi "Kuhu lapsed said", Anti Saare "Suur koogitegu", Heli Illipe-Sootaki "Kiisu aias lehti riisus" ja vast ka Ilmar Trulli erinevad luulekogud. Seepärast teebki "Ulguv rula" ekstra rõõmu: üks tore lasteluuleraamat juures! 

Küll aga pean ütlema, et kuigi raamat on meeldivalt värske, on mul ka veits kobisemist. Ma ei saanud aeg-ajalt aru, missuguse rütmiga osa luuletusi ette lugema peab (nt "Valge vares ja must lammas"). Läksin mingi rütmiga teele, aga peatselt takerdusin. Võib-olla on asi selles, et riimis värsid tekitavad mingi ootuse terve luuletuse rütmi osas. Kui oma peas luuletusi lugeda, siis seda justkui eriti tunda polnud. Kuna luuletused on kirjutatud pigem sellises vanuses lastele, kes juba ise loevad, pole see ehk eriti teemagi, aga ma deklameerisin neid oma maimikule ja jäin vahepeal jänni. Nii tundubki, et igapäevaselt ma seda praegu just ette lugema ei jää, pigem panen riiulisse hilisemaid lasteaiaaastaid ootama, kui kuulavast maimikust on loodetavasti saanud lugev mudilane.