Olen tänavu lugenud ja vaadanud väga palju lasteraamatuid. Enamik neist on olnud pildiraamatud, milles on vähe teksti, osa on olnud sõnatud raamatud, milles teksti pole üldse. Viimased on muide eriti toredad reisilt suveniiriks kaasa ostmiseks, sest kui asukohamaa keelt ei oska, siis selle maa autori sõnatut raamatut saab vaadata ikka. Selleks peab ainult natuke kodutööd tegema, sest lihtsalt raamatupoodi sisse marssides pole neid sugugi lihtne üles leida. "My Museum" ei ole siiski üheltki reisilt hangitud, selle sain ma hoopis Eesti Lastekirjanduse Keskusest, kus on väga tänuväärselt sisse seatud eraldi riiulipind sõnatutele raamatutele.
Raamatus külastab väike poiss üht hästi varustatud kunstimuuseumi, kus näidatakse Pollocki, Monet', Mondriani jt töid. Kuulsate taieste asemel paeluvad poisi tähelepanu aga muud asjad, mis kunstisaalis näha on: valgus, varjud, teise näitusekülastaja tätoveeringud, koristaja põrandapesuhari, uduseks hingatud klaasile joonistatud sirgeldis, akna taga paistev puu. Iga tähelepanek on üht- või teistpidi seotud samal leheküljel kujutatud kunstiteostega, näiteks tekitab akendest paistev valgus põrandale varjud, mis meenutavad jooni ja kujundeid Mondriani töödes, või meenutab akna taga paistev puu kangesti puid Monet' maalil. Kunst on tore, aga tasub tähele panna ka argielu erilisi seiku. No ja kas tegelikult tihtipeale sellisest märkamisest kunst ei sünnigi? Midagi sellist näis mu jaoks selle loo moraal olevat. Nii et igati lihtne, jälgitav ja arusaadav lugu vaatamata täielikule sõnatusele. Illustratsioonid on tänapäevase moega, veidi naivistlikud, rõõmsavärvilised. Tore raamat, mida on huvitav rohkem kui üks kord kätte võtta.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid