Andreï Makine "Sõber armeenlane"

 

Tänavu esimest korda raamatukokku minnes mõtlesin oma senist käitumist muuta ja laenutada vaid neid raamatuid, mida ma päriselt-päriselt järgmise kolme nädala jooksul lugeda kavatsen. Muidu vean ikka virnu koju, näkitsen siit ja näkitsen sealt, mõnda ei tee lahtigi, mõne jätan pooleli, läbi loen heal juhul iga kümnenda (okei, tegelikult isegi vist viieteistkümnenda). Jah, kellelegi tiksub iga laenutuse pealt vähemalt pisike hüvitiseke, aga mis siis, see tundub minust ikkagi isekas. Muuta tahtsin ka seda, missuguseid raamatuid ma lugemiseks välja valin. Mullu oli loetu seas nii palju suvalist, mõtlesin, et 2026. aastal võiksin seda asja natuke tõsisemalt võtta. Elu on nii lühike, milleks lugeda suvalist sodi, kui endal on GoodReadsis 1200 raamatut to-read nimekirjas. 

Praeguseks unustatud põhjustel oli to-read nimekirjas ka Makine'i "Sõber armeenlane", mille ma siis nüüd hiljuti omale laenutasin, mäletamata midagi ei sellest raamatust ega autorist. Raamat on üsna õhuke, umbes nii 150 lk kanti, ja tagasi vaadates mõjubki natuke nagu mingi jutustus, mitte päris romaan. On 1970. aastad ja kusagil Siberis tuleb ühte kooli uus poiss, armeenlane Vardan. Tuleb nagu kusagilt teispoolsusest, sest on oma kaaslastest nii erinev - põdur, habras, tõsine ja ülidiip, natuke nagu teismelise kehas peituv vana inimene. Minategelane, kes pole isegi teab mis matšo, võtab ta oma hoole alla ja sõprus võib alata. Vardan tutvustab talle oma lähedasi ja oma kodukvartalit, mida kutsutakse Armeenia kuningriigiks. Seal elavad armeenlsed, kes ootavad, millal sealsamas lähedal vanglas nende lähedastele kohtuotsus välja kuulutatakse. Mis saab Vardani lähedastest, kes seal kohtuotsust ootavad - ühed ühel pool müüri ja teised teiselpool?

Teoses valitseb hästi õrn ja hõllanduslik meeleolu, lehekülgi keerates oli tunne, nagu pööraksin liblikatiibu või neidsinatseid margialbumite õhukesi vahelehti. Mul oli lugedes nohu ja nuuskamine tundus selle raamatu lähedases kuidagi eriti kohatu, isegi siis, kui juttu oli mingist lögasest kraavist. Ei uurinud enne lugemist midagi autori kohta, seepärast pani iseenesest veidi kukalt kratsima, mismoodi üks prantsuse nimega kirjanik taipab kirjutada eluolust 1970ndate Siberis, armeenlaste saatusest veel takkaotsa. Pärast selgus, et autor pole üldse päris prantslanegi, sündis hoopis Kransojarski krais ja sai 1980ndate aastate lõpus Prantsusmaal poliitilise varjupaiga. Tõsi küll, ta vanaema oli sündinud Prantsusmaal ja ta ise oli juba noorena prantsuse keeles luulet kirjutanud. Novot. Kõik kokku üks lüürilis-igatsev kokteil, mis pani korduvalt mõtisklema, mida mina teeksin, kui... Tahaks arvata, et nii, aga tõenäolisem tundub, et ikka naa.