Tuesday, July 22, 2008

Charles Bukowski "Naised"

Raamatu tagakaanel iseloomustatakse kultuskirjanik Bukowski kirjutamisstiili kui teravmeelset, iroonilist ja häbitut. Põhimõtteliselt võin ma sellega nõustuda, aga see ei tähenda, et mulle „Naised“ karvavõrdki meeldinud oleks. Romaani peategelane, autori alter ego Henry Chinaski on viiekümnendates eluaastates ülimalt produktiivne, kuid mõõdukalt kuulus kirjanik, kes on oma missiooniks võtnud naiste süvauurimuse, keskendudes peamiselt jalgadele ja nende vahel leiduvale. Selle püha eesmärgi poole püüdlemist saadab pidev joomine. Nii võimegi neljasaja lehekülje ulatuses jälgida, kuidas peategelane tütarlapsi paneb või endal nina täis tõmbab või mis juhtub, kui neid kaht tegevust ühel ajal üritada teha.

Minu jaoks oli kogu teos sama sisu ja vormi vähemalt kuueteistkümnekordne kordamine, kuna peaaegu kõik, mis järgnes 25. leheküljele, oli juba enne ära öeldud. Tõsi küll, naiste nimed ja vanused varieerusid. Võibolla aastal 1978, kui see teos valmis, mõjusid need pealiskaudsed, kuid otsekohesed pornostseenid huvitavalt, kuid enam mitte. Houellebecq on oma kirjeldustes näiteks palju räigem, kuid vähemalt minu jaoks on sel ka mingi tagamõte. Mis puudutab igavikuliste teemade lahkamist, siis mind ta põgusad mõlgutused ei liigutanud. Ma saan küll aru, et ilmselgelt oligi kirjaniku eesmärk luua pilt mitte eriti ihaldusväärsest tindin***uja-panomehest, kelles mõned naised endalegi arusaamatutel põhjustel heasüdamlikku ja andekat vanamehenässi näevad, aga... Minu subjektiivsele maitsele täiesti vastuvõetamatu teos. Kellele meeldib deliiriumikirjeldusi lugeda, neil soovitan Bukowski asemel igal juhul Venedikt Jerofejevi „Moskva-Petuški“ kätte võtta. Kordades õhem, kuid sisu poolest võrratult tihedam. Ängi tekitavate voodistseenide vastu huvi tundjatele soovitan aga eelpool mainitud Michel Houellebecqi äsja eesti keeles ilmunud romaani „Elementaarosakesed“.

4 kommentaari:

Jarmo K said...

ok, jerofejev it is then.

ise läbisin kunagi [ühiskonna survel, you know!] 2 b teost - pulp + postkontor. mõlemad imesid, eriti eriti esimene. a hiljuti vaatasin bukowski kirjutatud filmi, "barfly", see oli küll täiesti superkhuul, ju vist suuresti mickey rourke'i abs suurepärase osatäitmise pärast (:

a maitea, mingi sund on mul siiski paar buki asja veel läbida... seekord inglises. vaja täiesti veenduda, et tüübi looming mulle ei istu, haha.

kahju, et sa iga päev ei kirjuta x)

ok, taega!
jk

esta said...

:)
paistab, et bukowski ei kuulu ebastabiilse tasemega kirjanike hulka st ma ei kavatsegi talle nt 'postkontoriga' teist võimalust anda. filmi püüan aga meelde jätta (ja ära vaadata).

kui 'moskva-petuški' meeldib, siis neela kohe ta 'psühhopaadi märkmed' ka otsa. mõlemad on päris lühikesed ka.

mul on hea meel, et sul on kahju :P suudaks ma kirjutada kas või igast raamatustki, mis ma läbi loen, oleks juba nädalas paar-kolm postitust. kuid ma annan endast parima.

Piia said...

Minagi mõtlesin selle raamatu juures, miks, pagana päralt, see nii paks peab olema, kui põhiliselt räägitakse üht ja sama. Kas tõesti kordamine on tarkuse ema??? Ma jäin sel juhul rumalaks, sest ei viitsinudki seda lõpuni lugeda.

esta said...

Võin siinkohal kinnitada, et sa ei jäänud millestki ilma, küll aga võitsid aega, mida oleks parem kasutada asjalikumate teoste lugemiseks...

Post a Comment