Monday, July 21, 2008

Jüri Ehlvest "Taevatrepp"

Põhimõtteliselt olen ma loobunud üritamast kellelegi ümber jutustada Ehlvesti loomingu sisu. Kahel korral (1, 2) olen seda küll siingi blogis püüdnud, kuid üsna ebaõnnestunult. Siinkohal tahaksin tsiteerida 2006. aasta Vikeraare 12. numbris ilmunud „Palverännaku“ arvustust Neeme Loppilt:

See tähendab, et „Palverännaku“ (ja üleüldse Ehlvesti) nautija on omamoodi perversne lugeja. Ta naudib iha selguse järele, terviku saabumise ootust ning teadvustab samal ajal, et see on võimatu. Lugeja n-ö piinab ennast ning tunneb sellest mõnu. Ehlvesti nautija tõdeb, et kuigi tekst ei moodusta lugu, on see ometi köitev.
Selle 2001. aastal ilmunud novellikogu üheksa loo seas on minu arvates „Komberdaja“ pealkirjaline novell ainus, mis kannatab tavapärases mõttes ümberjutustamist. Autor on uusaastaööl sõitmas oma naisega viimase emakoju, kuid teel sinna teevad nad peatuse Voore mõisa juures, millega minategelasel (on see nüüd Ehlvest või mitte, polegi vist oluline) lapsepõlvemälestused seotud on. Seal ringi vaadates käivad vahepeal autos pätid laamendamas ja kui politseile helistades veel telefoni aku tühjaks saab, pole justkui mingit lootust sooja tuppa verivorsti järama jõuda. Minnakse mõisa läheduses asuvasse mahajäetud kortermajja abi järele, kuna sealselt ainsalt elanikult Kollalt loodetakse telefoni või vähemalt sooja saada. Meeter kahekümnene Kolla jutustab neile oma komberdajaks jäämise loo, mis autorile seni vaid osaliselt teada oli. Lugu räägitud, lahendab Kolla teeliste mure ja ongi praktiliselt kõik.

Eelnevat lõiku kirjutades oli kole vägistamise tunne. Ehlvesti tekstid ei ole sobilikud ümberjutustamiseks, need on nautimiseks. Nii et kes end Neeme Loppi perversse lugeja kirjeldusest ära tundis, haaraku aga julgelt ükskõik millise Jüri Ehlvesti teose järele. Muide, kusagil avaldas keegi kunagi arvamust, et olgugi Ehlvest viimase aja olulisemaid eesti kirjanikke, on ta looming siiani ikkagi pigem arvustajate lugemisvaraks jäänud ja tavainimesed ei tea tast midagi. „Taevatreppi“ raamatukogust laenutades leidsin selle vahelt tagastamistähtaegadega sedeli, millel kirjas olev lugeja nimi kuulus... üllatus, üllatus... ühele kriitikule. Mina kui keskmine inimene tänavalt tahaksin aga julgustada ka kõiki lihtsamaid lugemishuvilisi Ehlvesti teoseid (eriti „Palverännakut“) näppima!

0 kommentaari:

Post a Comment