Jüri Ehlvest "Krutsiaania"

Kõik see jutt Ehlvesti loetamatusest ja postmodernistlikkusest, mis peaks tavainimesele käsitamatuks jääma, tekitas minust loomulikult teatavat aukartust ja mõõdukat hirmu ta loomingu ees. Seepärast ei julenud ma esmatutvuseks kohe mõnda ta romaani ette võtta, vaid otsustasin esialgu novellidega piirduda. Nii sattuski kogemata "Krutsiaania" mulle näppu. Ilmunud on see jutukogu 1996. aastal, nii et võib-olla jääb mulle nüüd Ehlvestist vale mulje, sest mine tea, palju ta kümne aastaga muutuda jõudis. Igatahes oli hirm alusetu. Mõnes loos oli tõesti raskusi süžee jälgimisega, sest lõigud olid justkui suvalises järjekorras kokku seatud, kuigi huvitaval kombel see ei seganudki. Osa lugusid olid vormiselt aga täiesti... ee... normaalsed. Ja vahepeal oli ko-hu-ta-valt naljakas! Mis naljakas polnud, oli lihtsalt huvitav. Loodetavasti on Ehlvesti puhul mulle andestatav, et ma ei suuda sõnastada põhjusi, MIKS lugemine nauditav oli.

PS 20. leheküljel on järgmised laused: "Soomlastel on üks selline nali. Mees tuleb poodi ja ütleb: "Karjala vabaks!". Poeproua kutsub kohe politsei." Siis oli juttu igasugusest reklaamipahnast, mis postkasti topitakse ja et "Uneseguselt suudan veel mõelda, et soomlaste nali sellest poemüüjast, kes politsei kutsus, võib küll esimesel pilgul jääda arusaamatuks, kuid mitte siis enam, kui oled kogu selle pahna läbi vaadanud.". No ja ikka ei saanud ma aru ja see häirib mind ka pärast raamatu lõpetamist.