Pentti Saarikoski "Aika Prahassa"

Pilt MTV3 koduleheküljelt.

Pentti Saarikoski (1937-1983) positsioon sõjajärgses soome kirjanduselus on mitmes mõttes ülivõrdeline. Ta oli üks olulisemaid (poliitilisi) luuletajaid 1960/70ndatel, olles samal ajal ka märkimisväärse tähtsusega tõlkija, soomendades selliseid taieseid nagu Homerose "Odüsseia", Joyce'i "Ulysses", Aristotelese "Luulekunstist" ning lisaks hulga oma kaasaegsete (Saul Bellow, Philip Roth, Henry Miller, J. D Salinger) teoseid. Saarikoski saavutused ei piirdunud aga ainult kirjandusega, kuna ehk rohkemgi tähelepanu pälvis ta oma metsiku eraeluga, milles peaosa etendasid alkohol (näha ka ülalolevalt pildilt...) ja naised. 1968. aastal sattus ta deliiriumiga suisa haiglasse, aga oma joomisharjumusi ta veel sellise pisiasja pärast muutma ei hakanud ning lasi aga samamoodi surmani edasi. Abielus jõudis ta olla neli korda, juhuslike naiste kohta mul andmed puuduvad. Ei tasu aga arvata, et sellise eluviisiga kaasnenud avalik tähelepanu kirjanikule kuidagi ebameeldiv oleks olnud, pigem vastupidi. Ta oli alati agarasti nõus endast rääkima, huvitus enda kui kirjaniku rollist ning tegeles aktiivselt omamütoloogia kujundamisega. 1969. aastal ilmunud luulekogus "Katselen Stalinin pään yli ulos" kirjutas ta: minun maineeni, se ei ole mikään pieni asia (“minu maine, see pole mingi tühiasi”).

Sattusin ta päeviklikku reisikirja "Aika Prahassa" ("Aeg Prahas", 1967) lugema üsna juhuslikult, kuna olin sunnitud midagi soome keeles lugema, tundmata eriti hästi selle maa kirjandust. Sirvisin siis soomekeelse Wikipedia kirjandusalaseid artikleid ja püüdsin leida mingit ühisosa kohalikus raamatukogus saadaolevaga. Kõnealune teos osutus valituks värvika kirjaniku ja suhteliselt väheste lehekülgede (102) tõttu. Sisuliselt on tegemist reisikirjaga, vormiliselt päevikuga, kajastades autori tegemisi ja mõtlemisi kahe kuu jooksul, mis ta 1966. aasta lõpus ja 1967. aasta alguses Prahas veetis. Kõik on kirja pandud ilustamata ja tolle aja kohta ilmselt väga avameelselt (Haisen kuin kuoleen huoran vittu. lk 25). Ega raamatus eriti midagi ei toimu ja see vähenegi, mis toimub, kipub päevast päeva korduma, nagu teemadki, mis kirjaniku pead vaevavad. Hommikuti on tal kombeks keedumuna süüa, päeval hängib aga baarides, jõudes oma arvutuste kohaselt kahe kuu jooksul manustada 240 liitrit õlut ja tõmmata 2400 sigaretti. Elupõletamist saadavad (aeg-ajalt unenäolised) mõtisklused enda ja oma lapsepõlve, vanemate, naiste, riigi ja kirjanik olemise ainetel. Mis naistesse puutub, siis on suhteliselt raske aru saada, kellest ta parasjagu kirjutas, kuna reeglina ei viidatud neile pärisnimedega, vaid piirduti ainsuse kolmanda isiku asesõnaga, mille tulemusel kõik naised ebamäärase hän ("tema") isiku alla koondusid.

Eelnevat arvesse võttes võib tunduda arusaamatu, miks sellist teost üldse lugeda, kui eriti midagi ei toimu ja väljakutsuv avameelitsemine tänapäevaks peaaegu igandlikuks muutunud on. Minu meelest oli selle päevaraamatuliku reisikirja suurimaks vooruseks keel, mis oli täpne, kohati raporteerivalt kalk, samas sulnis-kurblikult kaunikõlaline ja aeg-ajalt luulelikult rütmiline. Kohati tunduski, et kui laused üksteise alla panna, saaks teksti hoobilt poeesiaks muundada. Tahaks siia lõpetuseks ühe kauni tekstinäite panna, aga ma ei teinud lugedes märkmeid ega oska enam ühtki ilmekat kohta leida. Nii et järgnev on oma juhuslikkuses nagu ta on, aga ehk saate mingitki aimu.

Minä päivänä läksinkään Helsingistä? Oli vielä pimeää, lapseni nukkui lapsen unta, ja vaimoni nukkui, torstaiaamuna sen täytyi olla. Läksin vain, se ei ollut sen kummempaa kuin sanoa ääneen lause, joka oli ollut mielessä valmiina jo kauan. Ostaisinko tänään kotiin makkaraa, tai juustoa? Vatsani ei kestä paljon mitään. Ei ollut aikaa katsella ympärilleen. Yötkin olivat niin ikäviä, en voinut sietää veljeni hengityksen ääntä, rakensin kirjahyllystä muurin hänen ja itseni välille ja annoin hänen mennä; annoin niiden kaikkien mennä, ja nyt minulla ei ole yhtään sukulaista eikä ketään, kenelle kirjoittaisin. Äitini sydämen vein kauas pohjoiseen, se oli taskussani kun olin kylässä pappilassa, joka oli iso valkoinen talo joen rannalla, yöllä hiivin ulos ja upotin sydämen suon silmään. En enää osaa elää muualla kuin poissa. Pelkäsin vanhaa hopeakaivosta, jonka pohjalta lumi ei koskaan sulanut, pelkään syviä paikkoja ja korkeita paikkoja. Isä osti minulle polkupyörän. Se oli niin vanha etten kehdannut ajella sillä Helsingissä. Tein polkupyöräretken Porvooseen. (lk 13)

Pentti Saarikoskilt eesti keeles ilmunud:
"Hämara tantsud", Eesti Raamat, 1989.
"On või ei ole. Euroopa serval", Perioodika, 1985.
"On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik." Varrak, Tallinn, 2007. (Linda Kaljundi põhjalik arvustus Vikerkaares)