ilukirjandus
Pentti Saarikoski "Aika Prahassa"

Sattusin ta päeviklikku reisikirja "Aika Prahassa" ("Aeg Prahas", 1967) lugema üsna juhuslikult, kuna olin sunnitud midagi soome keeles lugema, tundmata eriti hästi selle maa kirjandust. Sirvisin siis soomekeelse Wikipedia kirjandusalaseid artikleid ja püüdsin leida mingit ühisosa kohalikus raamatukogus saadaolevaga. Kõnealune teos osutus valituks värvika kirjaniku ja suhteliselt väheste lehekülgede (102) tõttu. Sisuliselt on tegemist reisikirjaga, vormiliselt päevikuga, kajastades autori tegemisi ja mõtlemisi kahe kuu jooksul, mis ta 1966. aasta lõpus ja 1967. aasta alguses Prahas veetis. Kõik on kirja pandud ilustamata ja tolle aja kohta ilmselt väga avameelselt (Haisen kuin kuoleen huoran vittu. lk 25). Ega raamatus eriti midagi ei toimu ja see vähenegi, mis toimub, kipub päevast päeva korduma, nagu teemadki, mis kirjaniku pead vaevavad. Hommikuti on tal kombeks keedumuna süüa, päeval hängib aga baarides, jõudes oma arvutuste kohaselt kahe kuu jooksul manustada 240 liitrit õlut ja tõmmata 2400 sigaretti. Elupõletamist saadavad (aeg-ajalt unenäolised) mõtisklused enda ja oma lapsepõlve, vanemate, naiste, riigi ja kirjanik olemise ainetel. Mis naistesse puutub, siis on suhteliselt raske aru saada, kellest ta parasjagu kirjutas, kuna reeglina ei viidatud neile pärisnimedega, vaid piirduti ainsuse kolmanda isiku asesõnaga, mille tulemusel kõik naised ebamäärase hän ("tema") isiku alla koondusid.
Eelnevat arvesse võttes võib tunduda arusaamatu, miks sellist teost üldse lugeda, kui eriti midagi ei toimu ja väljakutsuv avameelitsemine tänapäevaks peaaegu igandlikuks muutunud on. Minu meelest oli selle päevaraamatuliku reisikirja suurimaks vooruseks keel, mis oli täpne, kohati raporteerivalt kalk, samas sulnis-kurblikult kaunikõlaline ja aeg-ajalt luulelikult rütmiline. Kohati tunduski, et kui laused üksteise alla panna, saaks teksti hoobilt poeesiaks muundada. Tahaks siia lõpetuseks ühe kauni tekstinäite panna, aga ma ei teinud lugedes märkmeid ega oska enam ühtki ilmekat kohta leida. Nii et järgnev on oma juhuslikkuses nagu ta on, aga ehk saate mingitki aimu.
Minä päivänä läksinkään Helsingistä? Oli vielä pimeää, lapseni nukkui lapsen unta, ja vaimoni nukkui, torstaiaamuna sen täytyi olla. Läksin vain, se ei ollut sen kummempaa kuin sanoa ääneen lause, joka oli ollut mielessä valmiina jo kauan. Ostaisinko tänään kotiin makkaraa, tai juustoa? Vatsani ei kestä paljon mitään. Ei ollut aikaa katsella ympärilleen. Yötkin olivat niin ikäviä, en voinut sietää veljeni hengityksen ääntä, rakensin kirjahyllystä muurin hänen ja itseni välille ja annoin hänen mennä; annoin niiden kaikkien mennä, ja nyt minulla ei ole yhtään sukulaista eikä ketään, kenelle kirjoittaisin. Äitini sydämen vein kauas pohjoiseen, se oli taskussani kun olin kylässä pappilassa, joka oli iso valkoinen talo joen rannalla, yöllä hiivin ulos ja upotin sydämen suon silmään. En enää osaa elää muualla kuin poissa. Pelkäsin vanhaa hopeakaivosta, jonka pohjalta lumi ei koskaan sulanut, pelkään syviä paikkoja ja korkeita paikkoja. Isä osti minulle polkupyörän. Se oli niin vanha etten kehdannut ajella sillä Helsingissä. Tein polkupyöräretken Porvooseen. (lk 13)Pentti Saarikoskilt eesti keeles ilmunud:
"Hämara tantsud", Eesti Raamat, 1989.
"On või ei ole. Euroopa serval", Perioodika, 1985.
"On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik." Varrak, Tallinn, 2007. (Linda Kaljundi põhjalik arvustus Vikerkaares)
Postita kommentaar
2 Kommentaarid
no näed, kuhu ma sattusin. otsisin selle pentti 2007. aasta raamatu täpset nime ja siit sain. kena lugu. ja too raamat on veel kenam. iga kord, kui hallitusjuustu söön, mõtlen ikka penttile.
VastaKustutaUnioluevenda Josh Monson https://wakelet.com/wake/OeR_V1Dw1Fdm-twrATioE
VastaKustutaseuwordcalro