Võõrkeeltes lugema õppimisest

Seekord ei taha ma kirjutada mitte eelkõige loetu sisust, vaid lugemisest enesest, õigemini võõrkeeles lugemisest. Kui inglise keeles lugemine on midagi üsna iseenesestmõistetavat, siis teiste õpitud võõrkeeltega mul nii libedalt läinud ei ole. Poolteist kuud tagasi lõpetasin minu jaoks esimese soomekeelse teose (Mika Waltari "Kuka murhasi rouva Skrofin?") lugemise, kuigi tuleb tõdeda, et tegemist oli lihtsustatud variandiga sarjast "Helppoa lukemista suomeksi". Huvitaval kombel ei tekitanud see minus eriti mingisuguseid emotsioone. Ju sellepärast, et soome keel pole justkui tõeline võõrkeel, kuna seda õppimatagi on arusaadavat rohkem kui arusaamatut. Küll aga tekkis mul väga palju mõtteid ja tundeid pärast kahe esimese ungarikeelse raamatu läbilugemist.

Seoses koolikohustustega pidin sooritama eksamid, mis põhinesid Péter Hajdú õpikutel "Bevezetés az uráli nyelvtudományba" ("Sissejuhatus uurali keeleteadusse") ja "Az uráli nyelvészet alapkérdesei" ("Uurali keeleteaduse alusküsimused"). Mu viimane ungari keele tund oli küll pea aasta tagasi, aga ma olen seda keelt õppinud siiski kolm aastat, millest ühe vältel ma ka Ungaris elasin. Lisaks õpin ma teist aastat magistriõppes soome-ugri keeli, mistõttu on päris piinlik tunnistada, et kõnealused õpikud olid päris esimesed ungarikeelsed teosed, mis ma üldse oma elus läbi olen lugenud. Teadsin juba õppeaasta alguses, et pean neid lugema, aga ei suutnud end kuidagi käsile võtta ja kummitav kohustus tuletas end kogu aeg meelde, kui midagi ilukirjanduslikku lugeda tahtsin. Selle tulemusel olen ma viimase poole aasta jooksul märkimisväärselt vabatahtlikku kirjandust lugenud, samas õigeaegselt kohustusliku kirjandusega tegelemata.

Paar nädalat tagasi võtsin olude sunnil selle sissejuhatava Hajdú teose ette ja närisin end paari päevaga sellest läbi. Algus oli väga kohutav kas või sellepärastki, et ma ungarikeelse keeleteaduse terminoloogiaga väga hästi kursis ei ole. Kuna neil on suurema osa mõistete jaoks omakeelsed vasted, pole just niisama arvates võimalik välja nuputada, et näiteks birtokos személyjel on possessiivsufiks. Nii siis tuligi esimestel lehekülgedel peaaegu pisar silma, sest kes see ikka jaksab igat kolmandat mõistet sõnaraamatust järele vaadata. Tunne oli nagu kamaluga jahu süües. Aga... mida rohkem lehekülgi pööratud, seda kergemaks kõik muidugi läks ning kui ma lõpuks teise raamatu kallale asusin, tajusin, et ma oskan nüüd ungari keeles lugeda! See tunne oli kohutavalt meeldiv! Nagu oleks mingi hästi keerulise matemaatikaülesande ära lahendanud. Sõnad ei olnud mu jaoks enam üksikud lahendamist vajavad probleemid, vaid moodustasid teksti, mille morfoloogia ja süntaks mulle nagu alles nüüd kohale oleks jõudnud. Mulle tõepoolest meenus, kuidas ma 18 aastat tagasi eesti keeles lugema õppisin - tollal olid ühel hetkel lihtsalt tähed ja siis järsku käis plõks ja neist tulid sõnad. Siinkohal võiks tegelikult seda elamust veel mitmete-setmete ülevoolavate metafooridega ilmestada, aga pole vist mõtet.

Üks asi on lugeda midagi teaduslikku, omades juba teatud eelteadmisi käsitletavast valdkonnast, teine asi on aga ilukirjandus, kus sõnade esinemissagedus pole pooltki nii suur. Ühtki ungarikeelset ilukirjandusteost ma algusest lõpuni läbi lugenud pole, kuigi praegu tundub, et see on pigem kättevõtmise asi. Mul on aga kogemus vene keelega, mida ma kaheksa ja pool aastat õppinud olen ja milles ma hetkel kolmest põrsakesest pajatava muinasjutugi läbilugemiseni ei küündi. Sellegipoolest olen ma olnud sunnitud venekeelseid keeleteaduslikke raamatuid ja artikleid refereerima, olles samal ajal täiesti võimetu venekeelset ilukirjandust lugema. Mul seisab riiulis Venedikt Jerofejevi "Moskva-Petuški", mille esimesed paar lehekülge on tihedalt hariliku pliiatsiga kribitud sõnade tõlkeid täis kritseldatud. Aga nii ei saa ju kuidagi lugeda, kogu teksti ilu läheb nende katkestuste ja peamurdmistega kaduma. Vahel tulevad pähe sellised ketserlikud mõtted, et ma võiks vahetada oma kõigi väikeste soome-ugri keelte alased teadmised parema vene keele vastu... (Milline kohutav märk laiskusest - võiks ju lihtsalt vene keele lisaks ära õppida!) Õnneks pole see võimalik. Aga suutmatus vene keeles lugeda on minu jaoks üks kurvemaid asju üldse. Kuigi olles nüüdseks üsna talutaval tasemel omandanud suhteliselt müstilise auraga ungari keele, tundub, et kui ma selleks võimeline olin, siis mis see vene keel ära ei ole.

Lõpetuseks lühidalt neist eelpool mainitud Hajdú teostest. "Bevezetés ..." on sissejuhatav teos uralistikasse, mis annab väga põgusa ülevaate uurali rahvastest ja keeltest ning uralistika meetoditest ja eesmärkidest. Kolmandik teosest on pühendatud algkeele rekonstruktsiooni analüüsimisele, käsitledes nii vokalismi, konsonantismi, morfoloogiat, süntaksit, sõnavara jne. Ülejäänud lehekülgedel vaadeldakse ungari keelt, lähtudes uurali algkeelest ja tuues välja erinevused ja sarnasused võrreldes teiste uurali keeltega. "Az uráli ..." kordab algkeele küsimustes põhimõtteliselt eelnevalt mainitud õpiku vastavat peatükki. See-eest on üle poole õpikust pühendatud kõigi uurali keelte lühikirjeldustele. Tegelikult päris tobe, et ma mõlemat teost alles nüüd, ülikooliõpingute viiendal aastal lugesin. Tunduvalt rohkem oleks neist kasu olnud esimesel kursusel, kuna õigupoolest pole mul olnud ühtki kursust, kus antaks pädev ülevaade kõigist sugulaskeeltest ja neid kõnelevaist rahvaist. Esimesel kursusel ei oska aga reeglina muidugi keegi ungari keelt. Aga see on juba rohkem õppekavadesse kui lugemisse puutuv, vabandust.