Käisin hiljuti Haapsalus ja Wiedemanni tänavale sattudes tabasin end kaaslastele seletamast, miks ja kui tähtis mees see Ferdinand ikka oli. Samas selgus, et tean tast ikka mitu grammikest vähem, kui seda endalt eeldasin. Egas midagi, marssisin raamatukokku, kus mind ootas Wiedemanni elu- ja teadustegevusele pühendatud teos Paul Aristelt, mille kolmas trükk anti välja 2005. aastal, mil Wiedemanni sünnist möödus 200 ja Ariste sünnist 100 aastat. (Hakkasin praegu mõtlema, et kui mingil põhjusel peaks selline kokkusattumuslik traditsioon eesti keeleteaduses jätkuma, oleks järelikult 2005. aastal sündinud tulevane keeleguru.)
Lugedes jäi kangesti mulje, et Ariste on võtnud oma pühaks eesmärgiks purustada müüt Wiedemannist kui kabinetiteadlasest, rõhutades pidevalt, kuidas ta ikka välitöödel käis ja keelejuhtidega suhtles. Kui see alati võimalik polnud, siis mitte tahte-, vaid rahapuuduse tõttu. Sel põhjusel ei olnud tal võimalik kaugemate soome-ugri keelte grammatikate koostamisel nende põlisaladele matkata, vaid pidi rahulduma ainesega, mille lisaks kirjalikele allikatele sai ta üksikutelt maridelt, komidelt, udmurtidelt jne, keda ta Peterburis või Tallinnas kohtas. Vähemalt õnnestus tal päris põhjalikult mööda Eestit tuuritada, tulemuseks näiteks monumentaalteos "Eesti-saksa sõnaraamat" ("Ehstnisch-deutsches Wörterbuch", 1869), mis on olnud läbi aegade põhiliseks abivahendiks eesti murrete kogujatel ning mis on väga sügavalt mõjutanud eesti kirjakeele arengut. Kahtlemata oli väga oluline ka Wiedemanni eesti keele grammatika, mis ilmus 1875. aastal. Ariste kokkuvõttest jäi kurioosumina meelde ammuseks hävinud arvusüsteem, mida Wiedemann oma grammatikas uue viisiga kõrvuti esitas. Näiteks oli grammatikas seitsmendal aastal kaheksat 'seitsmekümne seitsmendal aastal', neljas kümnes kolmas, pool wiiet aastat 'neli ja pool aastat'. Sõnaraamatu ja grammatika koostamisel jäi Wiedemannile paberile ka muud nipet-näpet folkloristlikku materjali eestlaste kohta, mille põhjal valmis 1876. aastal "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten". Nagu näeme, sai Wiedemann lühikese aja jooksul hakkama kolme väga suurejoonelise teosega, samas jätkas ta paralleelselt soome-ugri keelte alase uurimustööga, olgugi, et ta silmanägemine muutus aina kehvemaks ja kaega pidi ta võitlema juba 1868. aastast saati. Tulevalgel ei tohtinud ta kaua töötada, aga tark mees, nagu ta oli, luges ja kirjutas ta ühe silma vaheldumisi lahti olles. Hehehe.
Wiedemanni kui inimest kirjeldades torkas silma suur erinevus võrreldes kirjeldaja Ariste endaga. Oli viimane ju suur suhtleja ja muidu võluv isiksus, samas kui Wiedemann justkui nagu polnudki inimene, vaid 100% teadlane või siis ehk pigem lihtsalt väga introvertne. Suures seltskonnas ta ei liikunud, eelistas tuttavaile keeli õpetada (valikus olid itaalia, hispaania, portugali, inglise, ladina ja kreeka keel), perekeskis musitseerida (vaatamata oma kõvale kuulmisele) või maletada. Temast peeti lugu ja tal oli sõpru, aga nendegi ringis oli ta eelkõige teadusemees, kelle varju jäi ta isiksus inimesena. Üks ta suur sõber oli F. R. Kreutzwald. Ariste mainib, et kuigi Kreutzwaldi matus pidi Wiedemanni jaoks kindlasti kurb sündmus olema, pälvis ühe Haanja noormehe haual peetud ehtsas murdes kõne sellise tähelepanu Wiedemannilt, et too oma sõbra haual murde kohta tähelepanekuid tegi.
Lootsin midagi teabeküllasemat kirjutada, aga võta näpust! Ehk piisab sellestki, et aeg-ajalt meelde tuletada selliste suurmeeste olemasolu eesti kultuuriloos.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid