Monday, September 16, 2013

Mika Keränen "Minu Supilinn"

Olen viimasel ajal püüdnud end noorema ja keskmise kooliea hingeeluga kurssi viia, lugedes lasteraamatuid, mille hulka sattusid ka Mika Keräse Rampsu salaseltsi tegemistest pajatavad lastekrimkad ("Varastatud oranž jalgratas","Vana roosa maja"). Need olid päris toredad, aga miks tekkis soov Keräse Supilinna heietusi lugeda, ei oskagi öelda. Kui siiani tundus ta minu andmetel olevat üks võrdlemisi meeldiv inimene, siis see Supilinna raamat tegi mind juba natuke umbuskseks. Eks ole, äärmiselt loll minust siin raamatu asemel inimest arvustada, aga see teos oli nii subjektiivne, et ma lihtsalt ei oska muudmoodi.

Endise Ülejõe asumi elanikuna ei ole mul Supilinnaga teab mis tundelisi sidemeid, kuigi nendin, et tegu on jalutamiseks kena kohaga. Muide, Keränen ise ei ole üldse Supilinna elanikki, ta on hoopis Karlovas elav eestistunud soomlane. Raamatu seisukohalt pole see aga eriti oluline. Küll aga saame teada, et Keräsel on aastate jooksul olnud Supilinna palju asju – kas siis sõprade juurde sauna või eri daamide kaissu ja rüppe. Ei pidanud palju lugema, kui juba tekkis tunne, et kõik normaalsed inimesed elavad Supilinnas ja kes seal elada ei taha, on ilmselt mingi tropp, kes vihkab ajalugu ja tahaks igale puumajale tule otsa panna.

Keräse abikaasa ja ta kahe tütre ema ei soovinud, et temast teoses kirjutataks. Autor on seda soovi austanud ja selle asemel pühendanud lehekülgi teiste naistele. Eraldi peatükk oli lausa rindadele ja nendega seotud mälestustele. Tule taevas appi! Kui ta siis lõpuks alandlikult tunnistab, kuidas ta pole oma naisega alati ehk nii käitunud, nagu pidanuks, tekib küll tunne, et raamatusse läinud lembeavaldused Kristiina Ehinile pole võib-olla parim viis millegi heastamiseks. Ehin polnud ainus, kelle asjus autor kuidagi tagantjärele sõna võttis – noh, et kunagi oli olukord, mil pidanuks justkui midagi ütlema, aga tollal jäi ütlemata ning nüüd oli siis hea võimalus (ühepoolselt) justkui sotid selgeks saada. Meil on muidugi vaba maa ja mu pärast tehku ta, mis tahab, aga ikkagi oli kentsakas seda raamatust lugeda.

Mu meelest oli Supilinna kirjeldus ja käsitlus kuidagi pealiskaudne ja naiivne, koosnedes mingitest puitasumi klišeedest (plastaknad on rõvedad, ahiküte on ikka täiesti teine tera kui keskküte, värvilised majad on toredad, peale joodikute on meil siin kõik nii vahvad loomingulised ja targad inimesed, kinnisvaraarendajad on debiilid jne). Ma ei taha neid hinnanguid üldse kahtluse alla seada, aga lootsin midagi uut ja huvitavat lugeda. Praegu võinuks "Supilinn" asendada nimedega "Kalamaja", "Uus Maailm" või kas või "Karlova" ja tunduks ikka üsna usutav. Tahtnuks rohkem teada saada, mis teeb Supilinnast Supilinna, sest seda, et Supilinn on puithoonetest koosnev agul, teadsin ma ennegi. Selle asemel sain teada asju Keräse isiklikust elust, millest ma parema meelega poleks tahtnud midagi teada. Aga katsun üle saada, sest ta lasteraamatuid loen ilmselt edaspidigi.

4 kommentaari:

Tiina Luik said...

Minu-sari ju ongi üsna subjektiivne nägemus kohtadest. Lugesin raamatut mõni aeg tagasi, nii et väga värskelt meeles pole, aga Supilinna nime ümber oli juttu küll ja ka olemuslikust küljest sain mina endale ettekujutuse.
Kuna tegu on ikkagi ilukirjandusega, siis ei maksa autori naisseiklusi ka millegi muuna kui supilinliku tegelase olemuse juurde kuuluvana võtta. Või vähemalt mina lugejana mõistsin seda nii.
Ma väidan küll üsna mittemidagiütlevalt - mulle teoa meeldis. Ja just seetõttu, et see on üks nägemus paljudest, seekord siis Tartusse sisseelanud soomlase nägemus.

Esta said...

Ma ei ole Minu-sarja ilukirjandusena käsitlenud, sest minu meelest pole seda üldiselt väljamõeldisena esitletud. Kuigi eks muidugi tule liialdusi ette jne. Ega mind Keräse naisseiklused selles mõttes ei häiri, et minu meelest tehku, mis tahab, aga mulle jäi arusaamatuks, miks sellest tolles raamatus kirjutama pidi.
Ja võib-olla oli mu kriitika ajendatud ka sellest, et mingi ettekujutus mul Supilinnast juba oli ja ehk tahtsin siis liialt palju ühelt selliselt raamatult.

Helena Nagelmaa said...

Minu meelest täiesti kohutav raamat! Lihtsalt halb, tühi, stiilitu keelekasutus, esinevad loogikavead tekstis jne. Igasugune austus autori vastu kadus. Ainsana meeldisid toredad pildid Supilinnast.

Esta said...

Kusjuures fotod polnud Keräse tehtud, kui ma õigesti mäletan. Vähemalt enamik neist. Nii et see ka eriti ei päästa teda.

Post a Comment