Piret Raud "Printsess Luluu ja härra Kere" (illustreerinud Piret Raud)

Ema süüdistab printsess Luluud igaõhtuses hambapastatuubi tühjakssöömises. Luluu süüd omaks ei võta ning asub ise pahalast varitsema. Selgub, et pastamaias on härra Kere, kes end igal õhtul tuubitäiega kokku harjab. Ta on nimelt luukere, kes elab salaelu kuninga kapis, kus ta seltsiks on ainult sõber lips (kes ei oska rääkida, aga abiks ikka, eks ole). Härra Kere peab valvama kuninga suurt saladust, kuid maskeerituna printsessiga kohvikusse minek käivitab pöörased sündmused, mille käigus saladus kaotsi läheb. Otsinguil kohtuvad Kere ja Luluu muuhulgas kodutu Väino, endise professori Sokratese ja äksi täis kalaluu Kerberosega. Eks lõpuks selgu ka kuninga saladus, mida ta nii kiivalt varjamisväärseks pidas.

Lahe, kui lasteraamatu moraalsed õppetunnid on seotud igavikuliste poliitprobleemide ja võimu ja vaimu võitlusega. Saame teada, et tõde on parem kui ilus vale ning kogu ühiskonna heaolu üle ei saa otsustada kuninga kaaskondsete elutingimuste põhjal. Veel lahedam on aga loo absurdimaigulisus. Vahepeal tundus, nagu loeks mingi Daniil Harmsi eriväljaannet lastele. Tegelased ja nende omadused olid minu kui lastekirjandusevõõra jaoks heas mõttes ootamatud (millal sina viimati lasteraamatus kaltsuvaibategijast kodutut kohtasid?). Siinkohal ei saa jätta mainimata mu vaieldamatut lemmiknalja raamatust: nimelt küsis printsessi hoidjatädi Hüatsint filmitäheks maskeerunud Kerelt, ega too Ritsard Keret ei tunne. He-he-he! Kõigest ägedusest hoolimata pole ma kindel, kas ma 5–6-aastaselt seda raamatut nii väga nautinud oleksin. Raske öelda, aga mis mul enam sellest, sest ega ma ise enam viieaastane pole. Igatahes järgmistel Piret Raua raamatutel käisin juba raamatukogus järel.