Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

"Mees nimega Ove" paistab olevat väga populaarne ja armastatud raamat, mistap tunnen end veidi ebakindlalt siin kräunuma hakates, aga arvamuste paljusus loeb ju ometi ka midagi.

Peategelane Ove on 59-aastane Rootsi mees, kellele on tähtsad põhimõtted ja lojaalsus. Selline tüüp, kelle meelest normaalne inimene oskab ise endale maja ehitada ning kes automaatkastiga auto juhtimist autojuhtimiseks just ei pea. Mõelge, milline võiks olla selline stereotüüpiline vanakooli päss ja üsna suure tõenäosusega on autor need iseloomujooned ka Ovele omistanud. 

Mitte eriti üllatavalt on Ove suhteliselt ebameeldiv inimene, kes oma põhimõtetest ajendatuna alatasa õigust taga nõuab, kusjuures ükski asi pole liiga väike, et sellepärast näiteks naabri peale karjumata jätta. Siinkohal võite juba mõelda - kuidas võib ülemaailmselt menukaks saada raamat, mille peategelane säherdune tropp on? Eks ikka sellepärast, et Ove tropluse põhjuseid peab otsima ta ebaõnne täis minevikust. Parasjagu toimuvate sündmustega vaheldumisi tutvustatakse lugejale tükkhaaval peakangelase lapsepõlve, noorukiiga ja aega abielumehena. Põhimõtteliselt selgub, et pole ebaõiglast koledust, mida ta kogenud poleks ja lugejal ei jää muud üle, kui kaasa tunda, mõista ja edaspidi talle pöialt hoida. (Muidugi välja arvatud juhul, kui lugeja on kalestunud südamega brutalist nagu mina, kes ei poetanud pisarat isegi mitte "Tõde ja õigust" vaadates.) Pole just raske arvata, kas sündmuste käigus Ove loomus pehmeneb või kõveneb ning kas lugu on õnneliku või õnnetu lõpuga.

Ma ei taha üldse kahtluse alla seada, et omas žanris, mida võiks kirjeldada kui humoorikat ja südantsoojendavat mõnusat meelelahutust, on "Mees nimega Ove" üle keskmise teos. Siin on mingit vahvat skandinaavialikkust Saabide ja pooleli jäävate enesetapukatsetega, heatahtlikke immigrante, õigluse maksma panemist, hea võitu kurja üle jne. Aga siin on ka palju, mis pani mind silmi pööritama. Näiteks läks mul üsna kaua aega, et aru saada, kas ma peaksin peategelase suhtes tundma sümpaatiat või mitte. Ma tunnen vastikust inimeste suhtes, kes karjuvad teiste peale ja peategelane põhiliselt tigedalt karjudes teistega suhtleski. Mulle jäi tast mulje kui ebameeldivast inimesest, keda millegipärast üritatakse mulle serveerida kui torisejat, kes mingil põhjusel peaks siiski pälvima mu kaastunnet. Minu meelest ei ole nii, et mida halvemini kellelgi elus läinud on, seda kehvemini võib ta teisi kohelda. Samas meeldis mulle, kui põhjalikult peategelase olemust mulle avati. Ühest küljest oli ta kuidagi stereotüüpiline ja just selline isiksus, kelle loomuse võiks nii möödaminnes ühe lausega kokku võtta, aga siin oli asi hulga põhjalikumalt ette võetud, kirjeldades nii ta tundeid, mõtteid, reaktsioone kui ka tegusid. Muide, ei saa jätta mainimata, et kuigi Ove pidi olema justkui 59-aastane, oleks seda fakti teadmata võinud ta vanuseks pakkuda 70-75. 59-aastane on minu meelest rohkem keskealine kui vanur - seda ei saanud aga Ove kohta öelda.

Teistegi tegelaste kohta pole mul eriti kiitust jagada, sest ka nemad ei pakkunud teab mis üllatusi Eredaimate lamedustena meenuvad esimeste seas vahetpidamata sööv paks itimees, südametud ametnikud ning talvesaabast meenutava koeraga beibe. Mulle tundus kuidagi veider, et kalkidest valgete särkidega ametnikest ja muidu asjapulkadest oli tehtud lausa läbiv motiiv. Sellised inimesed olid tavaliselt kaudselt või otseselt seotud kõikvõimalike ebaõiglustega, mis Ove-sugustele korralikele tööinimestele osaks said, aga minu meelest oli see liin kuidagi väga punnitatud ja ei mõjunud eriti usutavalt. Võib-olla Rootsi elu tundes arvaksin ma teisiti?

Lugesin mingitest arvustustest ka omajagu kriitikat kassi kohta, kellest asjade käigus sujuvalt Ove koduloom saab. Kass oleks raamatus justkui eriti isepäine tüüp, kes mingi ime läbi käib siiski kogu aeg Ovega jalutamas ning satub temaga nii kohvikuletile klaasist vett jooma (!) kui ka sünnipäevapeole vurre tordiseks tegema (!!!). Järeldan sellest, et Fredrik Backmanil ei ole vist endal küll kunagi kassi olnud.

Lugedes oli kange tunne, nagu ma oleksin sellise valemi järgi kirjutatud looga juba väga palju kordi kokku puutunud. Esimesena meenus näiteks seriaal "Monk" ja selle nimitegelane. Noh, muinasjutud on ka kõik kindlaid reegleid järgivad, aga ega see neid veel mõttetuiks tee. Sestap ei taha ma kogu eelneva kaeblemisega öelda, et see raamat halb oli - isiklikult panin sellele GoodReadsis lausa kolm tärnikest viiest -, aga see, mida mina loetust saada tahan ja see, mida Backman pakkuda tahtis, on lihtsalt erinevad asjad. 

Kommentaarid