Tuesday, May 27, 2014

Tuula-Liina Varis "Kilpkonn ja õlgmarssal"

"Üsna meel on paha," oleks võib-olla öelnud K. A. Hermann, kui ta oleks Rahva Lõbu-lehte artikli kirjutanud ja keegi selle tuuri oleks pannud. Mina näiteks kirjutasin üks päev Tuula-Liina Varise raamatust "Kilpkonna ja õlgmarssal" välja umbes 25 mõttetera ja tsitaati, mis mulle lugedes kuidagi silma torkasid ja mille põhjal ma oma postituse tahtsin kirjutada. Paraku tegi Blogger mulle tünga ja järgmisel hommikul vaatas mulle vastu mingi ammune mustand, mitte varasem kirjapandu. Nii et meel oli üsna paha. Aga sain üle ja ei hakanud veel jooma selle pärast (Saarikoski oleks seda teinud, ma arvan, K. A. Hermann vist mitte).

Ajakirjanik Tuula-Liina Varis oli aastatel 1967–1975 abielus kirjaniku Pentti Saarikoskiga (1937–1983). Nende ühisest elust see raamat räägibki. Teatavasti oli Saarikoski geenius, kes kirjutas nii luulet kui ka proosat ning tõlkis soome keelde näiteks James Joyce’i, Henry Milleri, Philip Rothi ja Saul Bellow teoseid. Mida rohkem ma Tuula-Liina mälestusi lugesin, seda suuremaks muutus mu austus ja imestus. Sest vaadake, Saarikoski oli väga agar alkohoolik. „Parimatel“ päevadel algas päev suitsu, WC-s köhimise ja rögistamise ning pudeli või vähemalt poole halja viinaga. Päeval džinni, õhtul jälle viinuskit ja nii ta läks. Tagasihoidlikumatel perioodidel jõi ta vaid pudeli veini päevas ja mitte ühe korraga, vaid tasapisi terve päeva jooksul. Väga tubli või mis.

Tuula-Liina muidugi pabistas väga, sest Pentti ju ei söönud üldse. Keegi joomakaaslane oli meenutanud, et ükskord, kui nad Penttiga kolm päeva tina panid, sõi Pentti vaid ühe tomati. Emalikult hoolitsev abikaasa mõtles siis välja Püha Hommikusöögiaja kontseptsiooni. Igal hommikul pidi Saarikoski manustama järgmise menüü: meevesi (pärast oksendamist), kaks munakollast kahe apelsini mahlaga, supitaldrikutäis puljongit, tass kakaod, klaas piima, vitamiinid, kalamaksaõli. Abikaasa arvates see teda teatud eluperioodil üldse elus hoidiski.

Mälestustes kirjutab Varis küll peamiselt Saarikoskist ja nende elust, kuid selle kaudu tuleb hästi välja Varise enda elu ja olemus. Kuidagi juhtus nii, et ontlik maatüdruk sattus Helsingisse ringkondadesse, kus liikus Saarikoski. Ta oli küll väikestviisi kultuursete huvidega, kirjandust õppinud ja luuletusigi kirjutanudki, aga tundus, et igasuguste ambitsioonideta. Peale selle paistis ta noorena silma madala enesehinnanguga. Kuidas ta siis Saarikoskiga kokku sattus, ei oskagi nagu öelda (või ei mäleta). Võib-olla märkas Saarikoski temas kohe emapotentsiaali. Nimelt oli Saarikoski olmes täiesti saamatu. Pesu pesemiseks või söögitegemiseks temast asja polnud.

Tuula-Liina mattis maha igasugused isiklikud ambitsioonid ja küsis oma ajakirjanikutöös endale võimalikult vähenõudlikke ülesandeid, et saaks ikka kenasti Pentti eest hoolitseda. Eks ta alguses muidugi mõtles tast korraliku inimese teha, aga see ei õnnestunud. Oli kirjanikule hea ema, aga kirjanik ei olnud just eriti eeskujulik poeg. Pentti oli kaine peaga vaikne, tõsine, mõttes, töökas ja inimpelglik. Sellepärast ei saanud ta aga kuidagi kaine peaga esineda. Niisiis jätkas ta jauramist, joomist ja naistega ringiaelemist. Ta olevat kunagi lausa öelnud, et Pentti Saarikoskiga magamine on ülikoolis kirjanduse seminaritöö osa. Abikaasa, muide, ei paistnud eriti hoolivat sellest, et koju jõudes mees mingi naise otsas on. Samas tuleb tõdeda, et kirjanik ei paistnud joobnuna kuidagi ebameeldiv ega vägivaldne olevat. Oli, nagu oli, aga lugedes, milline ta matus oli, tundus, et kõik ta naisd ja nende lapsed ikka väga armastasid teda. Lihtsalt temaga kooselamine oli ilmselgelt raskendatud.

Muide, rääkides veel Tuula-Liina Varisest, siis raamatus torkas silma teatav poliitiline naiivsus. Ehk on see omane tolle aja soomlastele, kel puudus päriselt ettekujutus tegelikust elust NSVL-is? Näiteks käisid nad Penttiga Tallinnas. Pärast saatis keegi neile anonüümkirja, milles kirjutas, et tema mees on KGB-st ning ta pidi nende järele luurama, kui nood Tallinnas olid. Tuula pidas seda naeruväärseks, nii, nagu ka asjaolu, et nende hotellitoas olid salamikrofonid. Mis siin pabistada, kui nad ei rääkinud ega teinud midagi, millest miskit poliitilist välja lugeda? Kas ei tulnud äkki pähe mõtet, et neid kuulati pealt, saamaks teada, kellega ja miks nad Eestis suhtlesid? Või miks arvata, et nõukogude võim ei saa su jutust midagi poliitilist välja lugeda, kui seda parasjagu vaja peaks olema? Kusjuures, mis poliitikasse puutub, siis Saarikoski kandideeris korduvalt parlamenti. Tundub päris naljakas, kuigi ta seda tõsimeeli tegi.

Saarikoski jaoks pidi elu olema ebakindel ja koosnema eriolukordadest ning ta tegi kõik endast võimaliku, et see nii ka oleks. Kodus pidi tal aga olema keegi, kelle peale sai kindel olla ning kes pakkus talle tema elu vastandit. Nii see oligi ja sellest see raamat rääkiski. Normaalne ühe õhtu lugemine. Tahaks kohe „Aika Prahassa“ nüüd uuesti läbi lugeda, sest saaksin siis aru, mis naistest ta seal räägib ja mis ta seal täpselt tegi.

0 kommentaari:

Post a Comment