Ma ei saa aru, miks see raamat nii vähe kajastust on leidnud. Patti Smith on ometi tuntud nimi, pealegi ilmus eestikeelne tõlge umbes samal ajal, kui ta Tallinnas esinemas käis. Raamatu- ja muusikahuvilistele tuttavatele kõnealust teost mainides on siiani enamus teadmatusest ja üllatusest suuri silmi teinud. Kuid hästi, nüüd on mul võimalus anda panus Patti Smithi memuaaride populariseerimisele! Aususe huvides olgu öeldud, et raamatu tõlkija Martin andis selle mulle tasuta tingimusel, et sellest pärast kirjutan. Ei läinud nelja kuudki!
Olen pärast raamatu lugemist sama vähe Patti Smithi huviline kui enne lugemist (kusjuures võibolla isegi vähem kui enne). Enne ma ei teadnud tast eriti palju, nüüd jõudis ta isik mulle veidi närvidele käima hakata. Tundsin teda peamiselt muusikuna, keda paljud on oma mõjutajana nimetanud. "Kõigest lapsed" pajatab aga võrdlemisi vähe Smithi muusikukarjäärist, selleni jõutakse alles teose viimases kolmandikus, seni jutustab ta New Yorki kolimisest ja seal oma koha leidmisest kord kunsti, kord luulet tehes. Küll aga ei peakski ma võibolla keskenduma Patti Smithi isikule, kuna raamatus mõjub ta pigem meediumina, kelle kaudu avaneb uks 1960–1970ndate New Yorgi kunsti- ja kultuuriilma. Tollases linnas seiklevad ringi Burroughs, Dylan, Ginsberg, Sedgwick, Warhol, Joplin, Hendrix jpt. Tõesti lausa veider lugeda, kuidas Patti nii muuseas nende inimestega kusagil baaris või kellegi kodus trehvas. Justkui veenis mind, et need suurkujud kunagi päriselt elavad inimesed olid. Muide, raamatus on neist aegadest ka mõni mustvalge pilt, mis loetut kuidagi üle ootuste palju usutavamaks teeb.
Sel ajal kasvas New Yorgis tunnustatud kunstnikuks Robert Mapplethorpe, raamatu kolmas peategelane Patti Smithi ja New Yorgi kõrval. Robert ja Patti tutvusid, kui viimane New Yorki jõudis. elasid siis suures armastuses koos, inspireerisid ja toetasid üksteist, kuni Robertit rohkem meeste poole tõmbama hakkas. Kooselu lõppemine ei tähendanud aga sõpruse lõppu, see muudkui kestis ja oli neile mõlemale ilmselgelt väga oluline toetuspunkt. Mapplethorpe'ist sai lõpuks üsna kuulus fotokunstnik, kelle tuntuimad tööd on mustvalged fotod, mis käsitlevad ajuti vastuolulisi teemasid, nagu homoerootika ja BDSM. Tõele au andes ei teadnud ma enne lugemist temastki eriti palju, kuigi guugeldades tulid fotod tuttavad ette. Ta loomingut vaadates pole mul mingit kahtlust, et tegu on ehtsa kunstnikuga, aga lugedes ma selles nii kindel ei olnudki. Patti meenutustes tegeles Robert alguses kollaažiga ja asus mingi aeg polaroidkaameraga pildistama. Loetu põhjal tundus see kõik täiesti suvaline mökerdamine ja need polaroidpildid manasid silme ette pildi tänapäevainimesest, kes telefoniga pilti teeb ja siis Instagramis kuulsaks tahab saada, aga kellel on ainult 5 followeri. (Ilmselt ebaõiglane võrdlus.)
Nii nagu mu raamatu-Robert erines päris-Robertist, erines minu jaoks ka raamatu-Patti päris-Pattist. Teose alguses paistab ta silma erilise naiivsuse ja süütusega. Mainigem siinkohal näiteks ta üsna straight edge eluviisi: ta ei tarvitanud mingisuguseidki meelemürke, samal ajal kui ta ümber päris valimatult narkot pandi, alkoholist ja suitsust rääkimata. Aja jooksul see küll mingil määral muutus, kuigi ta jäi siiski üsna puhtaks võrreldes teistega. (Samas muidugi oli tal nooruses selline vahejuhtum, et sai lapse, aga andis ta ära.) Samuti jäi mulle mulje, et nii tema kui ka Mapplethorpe olid oma kunstnikutee alguses eriti sõltuvad suurte kujude heakskiidust. Väga oluline oli end sisse süüa nende iidolite laudkondadesse ja pälvida nende heakskiit. Patti jaoks võibolla mitte nii väga kui Roberti jaoks, kes täiesti paaniliselt Andy Warholiga sõbrustada tahtis. Oma meenutuste põhjal ei jää Patti Smithist minu arvates sugugi mulje kui geeniusest või kellestki revolutsioonilisest. Mulle tundus pigem, et ta esimesed katsed luuletajana võisid olla üsna keskpärased ning edu tabas teda tänu visadusele, heale vedamisele ja võibolla osaliselt ka seetõttu, et omajagu konkurente lihtsalt ära suri (seda juhtus tollal üsna tihti).
Mainisin enne, et lugemise käigus hakkas Patti Smith mulle närvidele käima. Selles olid süüdi ta luuleline kõnepruuk, pseudodiibid aforistlikud mõtteavaldused ning kõikjal mingite sümbolite ja märkide nägemine. Sama tüütu kui mõne horoskoobiuskuja endeid kuulata, ausõna.
Mõnes mõttes mõjus "Kõigest lapsed" mulle natuke nagu kultuuriloo õpik: huvitav, kuid aeg-ajalt tüütu ja mitte eriti kaasahaarav. Oluline ülestähendus sellest ammusest ajast ja sissevaade kultusnaise hingeellu, kuid see kõik vaid ajutiste tekstimõnuhoogudega.
Olen pärast raamatu lugemist sama vähe Patti Smithi huviline kui enne lugemist (kusjuures võibolla isegi vähem kui enne). Enne ma ei teadnud tast eriti palju, nüüd jõudis ta isik mulle veidi närvidele käima hakata. Tundsin teda peamiselt muusikuna, keda paljud on oma mõjutajana nimetanud. "Kõigest lapsed" pajatab aga võrdlemisi vähe Smithi muusikukarjäärist, selleni jõutakse alles teose viimases kolmandikus, seni jutustab ta New Yorki kolimisest ja seal oma koha leidmisest kord kunsti, kord luulet tehes. Küll aga ei peakski ma võibolla keskenduma Patti Smithi isikule, kuna raamatus mõjub ta pigem meediumina, kelle kaudu avaneb uks 1960–1970ndate New Yorgi kunsti- ja kultuuriilma. Tollases linnas seiklevad ringi Burroughs, Dylan, Ginsberg, Sedgwick, Warhol, Joplin, Hendrix jpt. Tõesti lausa veider lugeda, kuidas Patti nii muuseas nende inimestega kusagil baaris või kellegi kodus trehvas. Justkui veenis mind, et need suurkujud kunagi päriselt elavad inimesed olid. Muide, raamatus on neist aegadest ka mõni mustvalge pilt, mis loetut kuidagi üle ootuste palju usutavamaks teeb.
Sel ajal kasvas New Yorgis tunnustatud kunstnikuks Robert Mapplethorpe, raamatu kolmas peategelane Patti Smithi ja New Yorgi kõrval. Robert ja Patti tutvusid, kui viimane New Yorki jõudis. elasid siis suures armastuses koos, inspireerisid ja toetasid üksteist, kuni Robertit rohkem meeste poole tõmbama hakkas. Kooselu lõppemine ei tähendanud aga sõpruse lõppu, see muudkui kestis ja oli neile mõlemale ilmselgelt väga oluline toetuspunkt. Mapplethorpe'ist sai lõpuks üsna kuulus fotokunstnik, kelle tuntuimad tööd on mustvalged fotod, mis käsitlevad ajuti vastuolulisi teemasid, nagu homoerootika ja BDSM. Tõele au andes ei teadnud ma enne lugemist temastki eriti palju, kuigi guugeldades tulid fotod tuttavad ette. Ta loomingut vaadates pole mul mingit kahtlust, et tegu on ehtsa kunstnikuga, aga lugedes ma selles nii kindel ei olnudki. Patti meenutustes tegeles Robert alguses kollaažiga ja asus mingi aeg polaroidkaameraga pildistama. Loetu põhjal tundus see kõik täiesti suvaline mökerdamine ja need polaroidpildid manasid silme ette pildi tänapäevainimesest, kes telefoniga pilti teeb ja siis Instagramis kuulsaks tahab saada, aga kellel on ainult 5 followeri. (Ilmselt ebaõiglane võrdlus.)
Nii nagu mu raamatu-Robert erines päris-Robertist, erines minu jaoks ka raamatu-Patti päris-Pattist. Teose alguses paistab ta silma erilise naiivsuse ja süütusega. Mainigem siinkohal näiteks ta üsna straight edge eluviisi: ta ei tarvitanud mingisuguseidki meelemürke, samal ajal kui ta ümber päris valimatult narkot pandi, alkoholist ja suitsust rääkimata. Aja jooksul see küll mingil määral muutus, kuigi ta jäi siiski üsna puhtaks võrreldes teistega. (Samas muidugi oli tal nooruses selline vahejuhtum, et sai lapse, aga andis ta ära.) Samuti jäi mulle mulje, et nii tema kui ka Mapplethorpe olid oma kunstnikutee alguses eriti sõltuvad suurte kujude heakskiidust. Väga oluline oli end sisse süüa nende iidolite laudkondadesse ja pälvida nende heakskiit. Patti jaoks võibolla mitte nii väga kui Roberti jaoks, kes täiesti paaniliselt Andy Warholiga sõbrustada tahtis. Oma meenutuste põhjal ei jää Patti Smithist minu arvates sugugi mulje kui geeniusest või kellestki revolutsioonilisest. Mulle tundus pigem, et ta esimesed katsed luuletajana võisid olla üsna keskpärased ning edu tabas teda tänu visadusele, heale vedamisele ja võibolla osaliselt ka seetõttu, et omajagu konkurente lihtsalt ära suri (seda juhtus tollal üsna tihti).
"Paljude tee katkes. Candy Darling suri vähki, Tinkerbelle ja Andrea Whips lõpetasid enesetapuga. Teised ohverdasid end narkootikumidele või hukkusid õnnetusjuhtumites. Tähestaatus kõigest käeulatuse kaugusel, võeti nad maha, et nad saaksid tuhmununa langeda. Ma ei tunne ennast süüdi, et olen üks käputäiest ellujääjatest. Mulle oleks meeldinud, kui neid kõiki oleks saatnud edu ja nad kõik oleksid võidukarika saanud. Kuid tuli välja, et parimad kaardid sain hoopis mina."Kuigi nüüd seda edu saavutamise teekonda nii sõnastades tundub mulle see kõige loogilisem viis, kuidas omas vallas midagi saavutada: tuleb tööd teha ja väike vedamine kulub ka marjaks ära. Üksi talendile lootmisest jääb harilikult väheks.
Mainisin enne, et lugemise käigus hakkas Patti Smith mulle närvidele käima. Selles olid süüdi ta luuleline kõnepruuk, pseudodiibid aforistlikud mõtteavaldused ning kõikjal mingite sümbolite ja märkide nägemine. Sama tüütu kui mõne horoskoobiuskuja endeid kuulata, ausõna.
"Uskusin, et ta [Robert] mõistab kunagi, et ei ole olemas puhast kurjust, puhast headust, on ainult puhas hing."
"Nende näivalt ettemääratud liitu kinnitas fakt, et Robert ja Sam olid sündinud ühel ja samal päeval, 4. novembril, 25aastase vahega,"
"Otsustasime lahkuda 1972. aasta 20, oktoobril, Arthur Rimbaud' sünnipäeval."
"Mõtlesin oma ema sõnadele, et aasta esimesel päeval tehtu näitab, milline su aasta tuleb. Tunnetasin endal Püha Gregoriuse vaimu ja otsustasin, et 1973 on minu luule-aasta."Aeg-ajalt tuli ette ka mingeid absurdseid ideid, mis minu kui tasakaaluka väikekodanlase jaoks aastal 2014 täiesti ohmakad tunduvad.
"Ärkasin ootamatu ilmutusega. Pidin minema Etioopiasse, et leida see märss, mis näis rohkem märgi kui unenäoana. Tulen tagasi märsi Abessiinia tolmus säilinud sisuga ning annan selle maailmale. Rääkisin oma unistustest kirjastajatele, reisiajakirjadele ja kirjandusfondidele. Kui avastasin, et 1973. aastal ei olnud Rimbaud' kujuteldavad salapaberid trendikas teema." (Enne oli unes näinud mingit Rimbaud' käsikirja ja kuigi Roberti elukaaslane Sam oli nõus raha andma, keelas Robert tal minna.).Aga eks ta ole, mina loen seda ja mõtlen: "Dsiisaskraist, mida sa ometi ajad," aga tema kirjutas pärast neid mõtteid luuletuse või laulu, mis pärast kuulsaks sai ja paljusid inimesi mõjutas. Nii et selles valguses pole mul küll põhjust iriseda või unnata.
Mõnes mõttes mõjus "Kõigest lapsed" mulle natuke nagu kultuuriloo õpik: huvitav, kuid aeg-ajalt tüütu ja mitte eriti kaasahaarav. Oluline ülestähendus sellest ammusest ajast ja sissevaade kultusnaise hingeellu, kuid see kõik vaid ajutiste tekstimõnuhoogudega.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid