Tyler Hamilton, Daniel Coyle "The Secret Race"

Mulle meeldib see Facebookis tiirlev ringkiri, mis kohustab adressaati kümmet mõjutanud raamatut kirja panema ja teistega jagama. Panin kirja enda omad, olen lugenud huviga teiste omi ning pooljuhuslikult lugesin nelja päevaga läbi ka sõbra nimekirjas olnud teose. Miks peaks spordikauge kirjandusehuviline lugema spordist läbi imbunud teost? Ma ei tea, aga olen ülirahul, et seda tegin. Mine tea, võib-olla oli just selle võrra huvitavam lugeda, et ma olen vedelvorstist pehmo, kes pole kunagi füüsiliselt nii pingutanud, et veremaitse suus ja hambad poolikuks kiristatud. Kuid mõnusate piinadeni veel jõuame, alustame sissejuhatusest!

"The Secret Race" on Tyler Hamiltoni jutustatud lugu, mille on kirja pannud Daniel Coyle (vt ka nt "The Talent Code" jmt). Hamilton oli 90ndate keskpaigas ja 00ndate alguses kõva rattasõitja. Oma profikarjääri alustas ta US Postali meeskonnas, kus sõitis ka üks teine raamatu kesksetest tegelastest - tuntud munandivähi seljataja ja dopinguga seitse korda Tour de France'i võitnud Lance Armstrong. Kuid "The Secret Race" ei ole kummagi elulugu, vaid pigem ühe ajastu kirjeldus ja sel ajastul tehti rattaspordi tipus retsilt dopingut.

Dopingust

Doping on teatavasti ebaaus, amoraalne ja lihtsalt vale, aga õnneks sportlasi kontrollitakse ja suurem osa neist on puhtad. Vähemalt selline oli minu pealiskaudne ja asjatundmatu arvamus enne selle raamatu lugemist. Tuleb välja, et vähemalt rattaspordis oli umbes aastatel 1995–2005 selline periood,  mil tipptegijatest sõitsid dopinguta ainult vähesed. Mingile tasemele jõudnuna oli valida, kas jätkata dopinguga või jätta karjäär pooleli, sest ilma keelatud aineteta polnud võimalik ülejäänutega rinda pista.

Põhilised vahendid, mis käiku läksid, olid testosteroon (the red eggs), hematokriidi taset tõstnud EPO (mida Edgar Allan Poe järgi Edgariks kutsuti) ja vereülekanded (endalt võetud veri lasti enne võistlusi tagasi vereringesse, tänu millele paranesid vere hapnikutransportimise omadused). Aastatel 1997–2000 polnud testimisega probleeme, kuna mingit testimist eriti ei toimunud. Testiti etapivõitjaid või paari juhuslikku õnnetut. Selle juhuse vastu sai abi arstidelt, kes teadsid öelda, mitu päeva varem tuleb keelatud ainete võtmine lõpetada. Mõju kestis, kuid proovidest midagi ei leitud. Pealegi ei testitud 2000. aastani EPO esinemist veres, mistõttu piisas sellest, kui oma hematokriidimäära normi piires hoidsid, oldi siis EPO-t tarvitatud või mitte. Arstide ja tiimiga välja mõeldud skeemid dopingu ohutuks manustamiseks olid täiesti hullumeelsed. See oli nagu mingi paralleelmaailm, mida dopingukontrollijad ja kaasaelajad ei näinud. Hiiliti, varjati, salati maha, kasutati salakeelt, sõideti teise linna end süstima, kohtuti Tour de France'i etappide vahelisel ajal mittemidagiütlevates hotellides jne. Täitsa hull! Ja kõik toimis! Välja arvatud need harvad korrad, kui midagi pekki läks (nt kui keegi kellegi teise vere omale sai).

Mulle tundub, et dopinguga seostuvad üldsusele sportlased, kes ei viitsi ise piisavalt pingutada (või tegin ma just enda põhjal kõigi ülejäänute kohta üldistusi). Kuid ei, hoopis vastupidi, sest ega dopingust ei piisa. Iga sportlase keha reageerib erinevale keemiale ju erinevalt ja nii ongi kõigi stardipositsioon enne dopingut erinev.

As Dr. Michael Ashenden puts it, "The winner in a doped race is not the one who trained the hardest, but the one who trained the hardest and whose physiology responded best to the drugs"

Ju oleks Armstrong ja Hamilton tipus olnud ka siis, kui keegi tollal dopinguga poleks tegelenud. Aga dopinguga said nad veel paremaid tulemusi.

EPO granted the ability to suffer more; to push yourself farther and harder than you'd ever imagined.

Pealegi, ega dopinguga sõitmine ei tähenda, et Tour de France oleks järsku mingi walk in the park. See nõuab ikka määratu suurt pingutust ja kannatamist. Näiteks Hamilton jätkas edukalt Tour de France'i ka pärast seda, kui ta ühel etapil kas rangluu või millegi sellise ära murdis. Kiristas küll valust hambaid nii, et pärast oli hambaarstil tükk tegemist, aga jätkas ja sõitis lõpuni. Täitsa pekkis, ma ütlen!

I should point out that when a bike racer says he feels great. he does not actually feel great. In fact, you feel like hell – you're suffering, your heart is jumping out of your chest, your leg muscles are screaming, flashes of pain are moving around your body like so many strings of Christmas lights. What it means is that while you feel like crap, you also know the guys around you feel even crappier, and you can tell through their subtle expressions, the telltale signs, that they're going to crack before you do. Your pain, in that situation, feels meaningful. It can even feel great.

Sellised sõidustrateegiate kirjeldamised olid ka põnevad, sest ülla-ülla, rattasport ei käi nii, et istud sadulasse ja siis väntad nii kiiresti, kui jaksad. Millised nüansid! Millised skeemid! Milline meeskonnatöö!

I saw that the Tour de France wasn't decided by God or genes; it was decided by effort, by strategy. Whoever worked the hardest and the smartest was going to win.

Osa strateegiast oli muidugi doping ja selles vallas saatis edu neid, kel oli kõige rohkem nutsu, sest ringlevad summad olid täiesti kosmilised. Sellega jõuab jälle Lance Armstrongi juurde.

Lance Armstrongist

Lance Armstrong oli legendaarne rattur, kes naases profisporti pärast munandivähist tervenemist ja asus siis võistlustel hulgaliselt häid kohti noppima. Ta oskas õigete inimestega pildil olla ning lõi endast sellise kuvandi, et kõigil oli hästi mõnus tema American hero lugu uskuda. Seitse korda järjest Tour de France võita – see on juba ka midagi! Nagu pärast ilmsiks tuli, laksis ta kõik see aeg dopingut. Jah, kõik teised tegid seda ka, aga tema oli teistsugune. Esiteks oli tal nii palju raha, et ta sai endale kõige paremat lubada, mistõttu oli ta sageli teistest keemiliselt sammu võrra ees. Teiseks tegeles ta väljapressimise, kinnimätsimise, korruptsiooni, ähvardamise, kiusamise, mölisemise ja muu ebameeldivaga. Võib imetleda tema sihikindlust ja eesmärkidele orienteeritust, kuid samas on ta ebasümpaatne näide "eesmärk pühitseb abinõu"-sorti inimesest. Hamiltoni jutu järgi jäi mulle temast mulje kui üle laipade minevast nartsissistist.

Because of his [Armstrong's] character, because of his comeback from cancer, Lance believed in his bones that, if he worked hard hard, he was entitled to win every single race. Now, Lance is one hell of a bike racer, Edgar or no Edgar. But here he was wrong, because sports don't work that way. The reason we love them – the reason I got involved in the first place – is that they're unpredictable, surprising, human. To me, that turned out to be Lance's problem: he couldn't let go of this idea that he was destined to be a champion, and he couldn't let go of the power that allowed him to control his performance so precisely. It's the oldest paradox: Lance could withstand just about anything, but he couldn't withstand the possibility of losing.

Tyler Hamiltonist

Tyler Hamilton jättis endast aga väga sümpaatse ja inimliku mulje. (Muidugi, mis viga endast muljet jätta, kui ise lugu jutustad, aga sellegipoolest.) Ta kirjeldas väga mõjusalt ja veenvalt oma otsuste taga peitunud inimlikke põhjusi, nii et kaasaelajana tekkis mul tunne, et ma oleksin tõenäoliselt teinud samasuguseid valikuid. Muide, kuigi teoses on palju juttu Armstrongi nõmedatest külgedest, siis pean ütlema, et Hamilton ei kirjutanud temast pahatahtlikult, pigem kaastundlikult.

Raamatust

Õppisin palju uusi sõnu, nagu peloton (juhtgrupp), panigua (pan i aqua ehk leib ja vesi ehk dopinguta sõitma), omertà (vaikimiskohustus, nagu maffias), glowing (glowing oldi siis, kui dopingukontrollis oleks patustamine parasjagu ilmsiks tulnud). 

Lugesin pea 400 lk läbi mõne päevaga, minu kohta viimasel ajal harukordselt kiire saavutus. Ma oleksin kiireminigi lugenud, kui ma pärast igat lõigu lähimale ligimisele seda refereerima poleks hakanud. Isegi emale ja isale tegin hüsteerilisi ümberjutustusi, kuigi neid sport absoluutselt ei huvita. Loodetavasti aitab blogis kirjutamine nüüd vait jäämisele kaasa ja suudan varsti muustki kui dopingust rääkida. Kuid kui ma siis millalgi satun dopingust rääkima, siis täiesti uute ja revideeritud arusaamadega!