Sunday, February 22, 2015

Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"

Andrus Kasemaa viimast proosateost "Minu viimane raamat" lugema asudes olin valmis järjekordseks autobiograafiliseks ja sisemaiseks Poeedirahu laksuks. Aga võta näpust, minategelane on hoopis Andrease-nimeline ja tegevuspaik saar keset Läänemerd. Andreas on kusagil jumalast hüljatud saarel pudeliposti ootamas. Kunagi olevat saarele jõudnud Rootsi tüdruku Sigridi kiri. Sellest piisab, et Sigridist saaks Andrease idée fixe. Süütutest väikestest mõtetest kasvab mõte-mõttelt täiesti fantastiline nägemus nende armastusest ja kooselust sellel väikesel saarel. Nad vaataksid mööduvaid laevu ja nende lapsed saaksid nende järgi nimed, nad elaksid kõigest, mida meri kaldale uhub ja kõik oleks lihtsalt nii romantiline ja ilus.

Lugejana läksin selle helge hullu mõtiskeluga nii kaasa, et vahepeal ehmatasin, kui meenus, et see kõik on väljamõeldis. See on väljamõeldis isegi selles raamatus, mis on juba ise väljamõeldis. Tagantjärele meenutab see sündmustik olukorda, kus väike valepall on pandud veerema ja see aina kasvab ja kasvab, kuni see on liiga suur, et seda peatada (isegi uskuma hakkamine tundub lihtsam). Raamatus autor ühel hetkel selle palli siiski peatab. Mul oli lugejana tunne, et nii mina kui ka minategelane saime järsku jalaga kõhtu. (Kuigi, olgem ausad, olin ka oma tunderihma väga lõdvaks lasknud ning avali valmis emotsionaalseks jalagasaamiseks.) Ülejäänud raamat oli eriti julmal moel südames ja hinges soriv, selline haavas noa keeramine, suurt midagi ei jäetud millegi peale (sealhulgas pidin revideerima neid oma lähenemisviise, millega raamatut lugema olin asunud). Millegipärast meenus mulle John Granti lugu "Queen of Denmark" või siis mingi suvaline eepiline Pink Floydi pala, mis algab süütult, aga ühel hetkel asub lammutama. Peate andestama selle eelneva heietuse, sündmustiku kohta on mul raske midagi konkreetset kirjutada, kui esiteks eriti midagi ei toimu ja siis on süžees pööre, mida päriselt ette rääkida ei taha.

Minu meelest on Kasemaa looming nii toredasti stambivaba, siin ei ole sellist piinlikku linnanoore ängsti ja pseudoprobleeme, mis näikse olevat üsna läbivad selles väheses noorte kirjanike loomekogumis, millega ma tutvunud olen (nii et tõenäoliselt olen ebaadekvaatne ja teen ülekohut, pardon). Ei ole poose pooside pärast. Võiks tunduda, et ta kirjutab nagu torust tuleb, aga samas tundub kõik väga läbikomponeeritud. Kas või see, kuidas iga ta järgmine teos on kuidagi seoses eelmisega, lisab sellele ja seletab midagi. Muidugi, võibolla on ta oma elu lihtsalt see ühendav miski, mis ta teoseid seob. Minu meelest on Kasemaa praeguseks mööndusteta kirjanik, selline, kellest rääkides ei ole põhjust justkui vabandusena mainida ta vanust või algajastaatust (seda tal enam muidugi polegi), meeldigu ta teosed või mitte. Mul on hea meel, et Andrus Kasemaast sai kirjanik. Selline tunne oligi pärast lugemist.

0 kommentaari:

Post a Comment