Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Küll nüüd juhtus alles pretensioonikas teos mu esimese postituse teemaks olema, aga juhtumisi just seda ma viimasena lugesin. Pretensioonikas, kuna Coetzee on Nobeli kirjanduspreemia laureaat ja "Disgrace" võitis 1999. aastal Booker prize'i. Pealegi leiab teose tegevus aset LAV-is ja kahjuks on sealne poliitiline olukord mulle täiesti tundmatu. Ok, no seda pole vast keeruline ära arvata, et valgete ja mittevalgete vahel vastuolud on ja mingi kolonialismi teema ehk, aga kaugematest tagamaadest ei tea ma küll midagi. Aga nüüd lühidalt süžeest. Yeatsi, Byroni jms teemadega tegelev kirjanduse õppejõud David Lurie on keskealine ja kaks korda lahutanud meesterahvas. Areneb lühike afäär ühe üliõpilasega. Juhtunu jõuab tähtsate ülemusteni, asjast pasundab ajakirjandus, sosistatakse ja näidatakse näpuga. Lurie tunnistab täielikult oma tegu, kuid ei näe tegelikult mingit süüd ega põhjust vabandamiseks. Pärast töökohast ilmajäämist sõidab ta oma tütre Lucy juurde. Lucy elab kusagi…

DeLillo looming hakkas mind üldse huvitama sellepärast, et keegi oli teda Palahniukiga võrrelnud. Tegelikult kui korrektsem olla, siis oli Palahniuk'i temaga võrreldud.
Midagi revolutsioonilist see teos igatahes ei olnud. Muidugi, siis, kui see välja anti, võis ta palju põnevam ja värskendavam tunduda, kuid momendil jäi suhteliselt keskpäraseks.
Keskseks teemaks on ühe tänapäevase Ameerika perekonna igapäevaelu - nende omavahelisi suhteid, suhted endiste elukaaslaste, sõprade, kolleegidega, suhtumine ühiskonda, meediasse. Tänapäeva oli siis küll aastal 1985, kuid ega vahepeal midagi nii oluliselt ei paista olevat muutunud. Mingist hetkest hakkavad sündmused keerlema igavusest ja mõttetusest kurnatud peategelasi painava surmahirmu ümber. Mängu tulevad peategelaste kodulinna kohal hõljuv mürgipilv, mille kätte jäänud kohaliku ülikooli Hitleri teaduskonna asutajast pereisale arstide ja spetsialistide poolt võimalikku ja ebamäärast surma ennustatakse, ning inimesi surmahirmust vabasta…