Andrew Miller "The Optimists"

Andrew Miller on 1960ndal aastal sündinud inglise kirjanik, kes on kirjutanud neli raamatut ja neist viimane ongi antud raamat "The Optimists". Paar aastat tagasi ilmus eesti keelde tõlgituna "Moodsa aja" sarjas tema esikromaan "Salakaval valu", mis mulle isiklikult väga meeldis, ja nüüd raamatupoes sellele kaunile eksemplarile otsa sattudes lootsin midagi sama põnevat leida. Hoolimata sellest, et raamatu kaas on üks kaunimaid, mida mu silmad näinud on, ja teksti suurus ning lehekülgede paksus täpselt sellised, mis ühel ideaalsel raamatul olema peavad, ei olnud sisu sugugi ootustele vastav. Kui esimene romaan oli põnevust pakkuv ning teadusliku müstika poole kalduv, siis "The Optimists" jäi realistlikuks ning leigeks. Peategelaseks on fotograaf, kes olukorra sunnil satub ühes kolmanda maailma riigis genotsiidi tunnistajaks. Peale sellise õuduse nägemist koju saabudes ei oska ta oma eluga enam midagi peale hakata ja vajub depressiooni. Oma päevi saadab ta mööda niisama ringi hulkudes ning lihalikest lõbudest lohutust otsides. Muidugi pole kõigest sellest vähimatki kasu. Üks päev saab ta aga mureliku teate oma isalt, kes kuskil usuvendade juures elab - ta õde on langenud raskelt skisofreenilisse depressiooni ning viibib kuskil raviasutuses. Pärast oma õe külastamist otsustab peategelane võtta ta oma hoole alla ning kolida mõneks ajaks sugulaste juurde kuhugi maakolkasse. Seal õe eest hoolitsedes tunneb ta teotahet endasse naasvat ning jõuetu naisterahva skisofreeniahoogude taandudes leiab, et elu polegi nii hull. Teose lõpus õnnestub tal Brüsselis kohtuda selle kohutava genotsiidi väidetava läbiviijaga, kes pole enam midagi muud kui jõuetu vanamees ja kohtumine temaga osutub pettumuseks. "Türanniga" veresuguluses naisterahvas, kelle kaudu kohtumine organiseeriti üritab avada peategelase silmi ning mõistma panna, et ei tasu lasta end kinni hoida minevikul ega kättemaksumõtetel. Parim, mis me teha saame on üritada elada parema tuleviku nimel. Need raamatu kokkuvõtted, mis ma internetist lugenud olen "The Optimists'i" kohta kirjutavad, et peategelane kaotab pärast genotsiidi nägemist usu inimkonna headusesse, aga oma lähedaste inimlikku hellus ja heatahtlikust nähes see taastub. Minu arust jäi sellise avalduse välja lugemise jaoks raamat kuidagi lahjaks. Üldse oli teos kuidagi uimane ja mittemidagi ütlev. Puänt või moraal või miski muu oluline asi jäi puudu. Samas ei tahaks ma selle kirjaniku koha pealt alla anda. Võibolla on tema kahe auhinnaga pärjatud romaan "Oxygen" huvitavam.