Ingmar Bergman "Lärmab ja veiderdab" LR2007/11-12
"Lärmab ja veiderdab" (tsitaat "Macbethi" viienda vaatuse viiendast stseenist) on 1994. aastal kirjutatud kolmevaatuseline näidend, mille Bergman ise kolm aastat hiljem telefilmina lavastas. Näidendit on nähtud neljandana osana autori perekonnatriloogiast ("Hea tahe", "Pühapäevalapsed", "Erakõnelused"), kuna draama peategelaseks on ta onu Carl. Bergman on ühes intervjuus sellele aga vastu vaielnud: ""Lärmab ja veiderdab" on pigem allegooria minu enda filmialastest otsingutest." (lk 79) Ma ei oska ise seda küll kuidagi kommenteerida, kuna ma ta perekonnatriloogiat lugenud pole. Pealegi, kui ka näidendi onu Carli tegelaskuju täielikult päriselust maha viksitud on, ei välista see ju kuidagi allegooriat. Ühesõnaga mida iganes, lugu ise on järgmine. Millalgi 20. sajandi esimeses veerandis jutustab 54-aastasele närvinõrgale leiutajale Carlile Uppsala ülikooli haigla psühhiaatriakliinikus üks professor loo Mitzi Veithist -