Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2007 postitused

Ingmar Bergman "Lärmab ja veiderdab" LR2007/11-12

Kujutis
"Lärmab ja veiderdab" (tsitaat "Macbethi" viienda vaatuse viiendast stseenist) on 1994. aastal kirjutatud kolmevaatuseline näidend, mille Bergman ise kolm aastat hiljem telefilmina lavastas. Näidendit on nähtud neljandana osana autori perekonnatriloogiast ("Hea tahe", "Pühapäevalapsed", "Erakõnelused"), kuna draama peategelaseks on ta onu Carl. Bergman on ühes intervjuus sellele aga vastu vaielnud: ""Lärmab ja veiderdab" on pigem allegooria minu enda filmialastest otsingutest." (lk 79) Ma ei oska ise seda küll kuidagi kommenteerida, kuna ma ta perekonnatriloogiat lugenud pole. Pealegi, kui ka näidendi onu Carli tegelaskuju täielikult päriselust maha viksitud on, ei välista see ju kuidagi allegooriat.

Ühesõnaga mida iganes, lugu ise on järgmine. Millalgi 20. sajandi esimeses veerandis jutustab 54-aastasele närvinõrgale leiutajale Carlile Uppsala ülikooli haigla psühhiaatriakliinikus üks professor loo Mitzi Veithist - …

"Voldemar Panso"

Kujutis
Kevade poole puutusin ootamatult palju kokku Panso tegelaskuju ning nimega ja leidnud antud teose riiulist, mõtlesin, et äkki peaks lähemalt tutvuma, mis mees ta üldse selline oli.
Antud teose näol on tegemist Voldemar Panso poolt kirjutatud ja kellegi kolmanda isiku poolt kokku pandud mõtete/esseede/kirjade/analüüside/arvustuste koguga, mis annab kerge ülevaate respekteeritud teatrihärra elukäigust ja mõtetest.
Tundub, et tegemist oli äärmiselt muheda, intelligentse ja sõnaosava härraga ning poole lugemise pealt hakkas mul väga kahju, et mul ei ole võimalust teda ega tema lavastatusi oma elu jooksul näha. Kirjatükid on täis teravmeelsusi, sarkasmi, muhedat huumorit ja ootamatuid võrdlusmomente ning pöördeid. Pealegi käsitlevad enamus raamatus olevaid teoseid teatrit ning on ajaloolises ja muidu kultuurilises perspektiivis väga informatiivsed.
Soovitan lugeda.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"

Kujutis
Lubage mul vahele jätta targutamine Jaan Kaplinski isiku ja ta loomingu positsiooni teemadel eesti kirjanduses ja kultuuris üldiselt. Tahaks kiiremas korras asuda ta viimase üllitise kallale, mis ilmus küll alles tänavu, kuid mille kirjutamine sai alguse juba 1994. aastal.

Lugu algab Õpetaja matuste kirjeldusega, kuid läheb sujuvalt üle ühe 1960ndate aastate kevadsuve sündmuste kirjeldamiseks. Peategelane, keda kunagi nimepidi ei mainita ning kellest räägitakse kogu aeg kolmandas isikus, on 19-aastane filoloogiatudeng - õrnas eas tundlik poiss, kes huvitub keeltest, luulest ja religioonist ning ei suuda eriti osavalt lävida tütarlastega, kuigi väga tahaks... Teda tutvustatakse Õpetajaga, mõõdukas erakluses elava teoloogi ja erudiidiga, kelle vastu ateistlikud võimud aeg-ajalt huvi tunnevad. Õpetajast saab noormehe jaoks ülim autoriteet, kelle seltsi ta ihkab, kelle õpetussõnade järele januneb ja kelle silmis ta sageli rumal näida kardab. Nende kahe kohtudes leiavad aset Õpetaja loengul…

Vaino Vahing "Päevaraamat I"

Kujutis
Mida arvata 333 leheküljelisest teosest, mille lugemiseks mul umbes üksteist kuud kulus? Korduvalt oli kiusatus pooleli jätta, aga vähemalt sama mitmel korral võitis tung kas või kiusu pärast lõpuni punnitada. Tegu on siis päevikuvormis teosega, mis kajastab Eesti kultuurielu ja psühhiaater Vahingu ponnistusi kirjanikustaatuse saavutamisel ajavahemikus 1968-1973. Ma pole kindel, aga pakun, et teoses on dokumentaalset ainest kindlasti rohkem kui fiktiivset (kui seda üldse on). Ma mõistan autori fenomenaalselt valimatut avameelsust, mis eesti kirjanduses ilmselt üsna enneolematu on. Ei halastata kuidagi neilegi, kes raamatu ilmumise ajaks siit ilmast lahkunud olid (eesotsas Mati Undiga, kellest pea igal leheküljel juttu on). Samamoodi tunnistan ka, et vähemalt kohati oli huvitav lugeda tollase noore intelligentsi seltsielust ja pummelungidest - umbes nagu lappaks haiglasest uudishimust Kroonikat või Justi. Aga kõigele sellele vaatamata jäi neid lihtlauselisi sissekandeid lugedes mulle s…