Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"

Lubage mul vahele jätta targutamine Jaan Kaplinski isiku ja ta loomingu positsiooni teemadel eesti kirjanduses ja kultuuris üldiselt. Tahaks kiiremas korras asuda ta viimase üllitise kallale, mis ilmus küll alles tänavu, kuid mille kirjutamine sai alguse juba 1994. aastal.

Lugu algab Õpetaja matuste kirjeldusega, kuid läheb sujuvalt üle ühe 1960ndate aastate kevadsuve sündmuste kirjeldamiseks. Peategelane, keda kunagi nimepidi ei mainita ning kellest räägitakse kogu aeg kolmandas isikus, on 19-aastane filoloogiatudeng - õrnas eas tundlik poiss, kes huvitub keeltest, luulest ja religioonist ning ei suuda eriti osavalt lävida tütarlastega, kuigi väga tahaks... Teda tutvustatakse Õpetajaga, mõõdukas erakluses elava teoloogi ja erudiidiga, kelle vastu ateistlikud võimud aeg-ajalt huvi tunnevad. Õpetajast saab noormehe jaoks ülim autoriteet, kelle seltsi ta ihkab, kelle õpetussõnade järele januneb ja kelle silmis ta sageli rumal näida kardab. Nende kahe kohtudes leiavad aset Õpetaja loengulaadsed usu-, ühiskonna- ja keeleteemalised targutused, milles väljendub kõige selgemini viide Uku Masingule ja ta õpetusele. Sellest analoogiast lugesin ma küll enne teose enese lugemist arvustustest, aga see oleks ka ilma eelteadmisteta arvatavasti ilmne kas või sellegi pärast, et ma ei tea kedagi teist peale Masingu, kes oleks nii veendunud soome-ugri keelešovinist (ja just samasugune on ka Õpetaja). Ma ei oska kommenteerida, kuivõrd võiks Õpetaja ja ta naise eluseiku tõlgendada Uku ja Eha Masingu omadena, aga midagi sellist on Kaplinski arvatavasti oma jutustusse sisse pistnud küll.

Kevadised sündmused leiavad aset Tartus, suveks läheb peategelane aga Lõuna-Eestisse sugulaste juurde ning veedab aega ka sõbra Reinu juures, kes on kohaliku vaimuliku poeg ning kellega Teda tutvustas Õpetaja. Vahepeal tuleb maale ka Õpetaja ja nii nad seal siis matkavadki ning maailma asju arutavad. Nendel lehekülgedel demonstreerib Kaplinski agaralt oma teadmisi loodusest ja Lõuna-Eestist üldiselt ning kuigi mulle reeglina looduskirjeldused üldse ei imponeeri, pidin seekord küll erandi tegema. Pärast suve sekkub sündmustesse KGB, kuid peategelase ellu toob see halva asemel kokkuvõttes pigem rahu ja lahendusi, milleni ta oma peaga kuidagi jõuda ei suutnud.

Võib vast väita, et kogu loos on olulisimad kaks arenguliini. Esiteks peategelase armuvalud, suhted tüdrukutega ja meeleheitlikud ponnistused lõpuks ometi kellegi kitli alla pääseda. Nagu elus ikka, läheb kõik lõpuks palju kergemini ja loomulikumalt, kui ta ise oodata oskas. Teine liin oleks vast ta maailmamõistmise pingutused, mis tipnevad millegi usulise ekstaasi ja äratundmise laadsega. Niisiis lõpp hea, kõik hea.

Nii palju, kui on Kaplinskil andunud austajaid, jüngreid ja misjonäre, on tal ka vihaseid vastaseid, alustades puritaanidest keelekorraldajatega ja lõpetades näiteks nendega, kes Masinguga võrreldes ta pehme ja küündimatu leiavad. Ma ei kuulu kumbagi äärmusse ning minu senine suhtumine Kaplinskisse on olnud austav, kuid üsna leige. Aga see romaan pani mind küll vaimustusest õhku ahmima. Nii loetav, nii armas ja nii voolav! Kõikvõimalikud keelelised eripärad, mis mind muidu natuke häirivad (hää, annud, pand, murdekeel jms), olid täiesti omal kohal ja ei ajanud mind sugugi närvi. Nagu mainitud, olid isegi looduskirjeldused vahalejäetamatud. Kaunis, kaunis... Ma olen eesti kirjandust lugenud vähe ja sellest vähesestki on ainult pisike osa meeldinud, kuid see teos oli minu meelest küll suurepärane. Eks näis, kas ka klassika mõõtu välja andev, nagu mõni arvustaja juba välja hõiganud on.